Suvepäevad Sangastes

 

Sangaste nimi seostub meie matkajale eelkõige Inglismaa stiilis punastest tellistest lossiga. See on otsekui maine monument selle kunagisele peremehele krahv Friedrich Georg Magnus von Bergile, maailmakuulsa rukkisordi “Sangaste” loojale. Vanahärra põrm puhkab 1938. aastast lossist paari kilomeetri kaugusel väikesel Sangaste surnuaial. Tema kalmul ei õitse lillesülem, vaid toosama pikakõrreline ja -pealine külmakindel rukis, mida krooniti kuldrahaga 1889. a. Pariisi maailmanäitusel ja 1893. a. Chicagos.

 

2000. aastal möödus 125 aastat ajast, kui pärast 16 aastat kestnud katsetusi õnnestus põllumajandusse kiindunud mõisahärral saada uus suurepärast saaki andev rukkisort. Seda tähtpäeva tuli väärikalt tähistada., mida nooruke Rukki Selts ka tegi.

 

30. juunil otsustati Sangastes korraldada Eesti Rukki Suvepäev. Oma abistava käe ulatasid juba Tartus kaasa löönud organisatsioonid, lisaks neile Eesti Leivaliit, Jõgeva Sordiaretuse Instituut ja Sangaste vallavalitsus. Sponsoritena toetasid üritust AS “Vilma”, Adavere Lihatööstus, Rakvere Piiritusetehas ja Tartu Õlletehas. Hernesupi kõrvale pakkus oma rukkileiba tosin leivatootjat.

 

Kergelt vihma tibutav südasuvepäev algas käiguga rukkikrahvi kalmule. Von Bergi hauakivi juurde asetati Rukki Seltsi poolt suvelilledega ehitud rukkipärg. Vilve ja Juhan Kannimäe Võrumaalt istutasid hauale oma talu põllult toodud “Sangaste” rukki üle kahe meetri kõrguse salgu.

 

Rukki Seltsi president Vahur Kukk ja põllumajandusteadlane Meinhard Karelson meenutasid Eestimaa patrioodiks jäänud mehe elutööd.

 

Rukkikrahv von Bergi haual

 

Külaliste ootel

 

Krahv von Bergi büst

 

Mats Traat

 

Voldemar Kuslap

 

Vestlusringi keskel on dünastia Härm – isa Eino ja poeg Andres

 

Viimane tegi ettepaneku avaldada kordustrükis (tänapäevases kirjapildis) krahv Bergi sisutihedad reisikirjad. Kokkutulnuid tänas rukkiaretaja pojatütar krahvinna Meri Berg, soomlanna, kes nüüd põhilise aja veedab Eestisse ostetud Tammiku talus.

 

Kell 11 oli lossisaal inimesi puupüsti täis. Kuna endiselt tibutav vihm ei lubanud värskes õhus väidelda, peeti kõnekoosolek siin. See teema oli kutsetel fikseeritud nii: “Rukkikasvatuse arendamisest ja kaitsest ning selle vajadusest ja võimalustest lähiaastatel”.

 

Esinejate rea, kus ühtekokku astus kuulajate ette ligi paarkümmend inimest, tegi lahti Seltsi president Vahur Kukk. Ta avaldas heameelt, et kokku on tulnud nii suur hulk inimesi (vähemalt 300), mis annab usku ja jõudu alustatu jätkamiseks. Meie igapäevases rutus ei oska aimatagi, mida tähendab teadustöö ja sordiaretus. See on püsiväärtus, mis kinnistab ka väikseid riike suures maailmas. Nii on Eestigi oma “Sangaste” rukkiga jõudnud maailmakaardile. Näiteks Kanada kuulus “Kodiak” on aretatud otseselt “Sangaste” rukkist ja seda tegi meie krahvi pojapoeg Renč Berg. Tänane üritus püüab ehitada silda kaugeneva kuulsuse radadelt praegusse, kus oma rukki ja rukkileiva saatus on muutumas kriitiliseks.

 

Murenootidest olid sel üldiselt rõõmsal päeval kantud mitmed esinemised. Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Aavo Mölder, kes on ühtlasi rukist kasvatava Tartu Agro juhatuse eesotsas, tunnistas, et kaks viimast aastat on Eesti olnud rukki impordimaa, mis on kunagise suure eksportija puhul tõeline kurioosum. Hinnapoliitika on niivõrd muundunud. Rukist tuuakse sisse hinnaga vähem kui 1200 krooni tonn. Eestis ei ole võimalik rukist ka parima tahtmise juures nii odavalt toota. Lausa kurioosne, et täna on rukis meil toiduviljana odavam kui söödavili. Rukki eest makstakse 40% võrra vähem kui söödaodrast. Alla 1500 krooni tonn muutub rukkikasvatus aga mõttetuks.

 

Seltsi asepresident, staaøikas riigikogulane Ants Käärma nentis samuti murettekitavat tendentsi kodumaise rukki ahistamisest moonutatud hinnapoliitika tõttu. Eelmisel, s.o. 1999. aastal, toodi rukist terana sisse 29 000 tonni, mis moodustab peaaegu kolm neljandikku kohalikust saagist (see oli 39 000 tonni). Pole ime, et aasta-aastalt rukki külvipind pöörase kiirusega väheneb (1990-ndate alguse 60 000 hektarilt 22 000 hektarini). Veel 90-ndate keskel maksti tonnist 1700 krooni, nüüd ainult 1300. “Kui põllumajandusturg on korraldamata, ei saa juttugi olla rukki hinna stabiilsusest. Kui on lootust müüa, külvatakse, pettumise järel loobutakse.” Ta süüdistas poliitikutele lisaks ka põllumehi-viljakasvatajaid, kellel pole oma nõudmiste esitamisel üksmeelt.

 

Riigikogu liikmetest ütlesid oma mõtted välja veel Andres Tarand, Viive Rosenberg, Andres Varik ja Jaanus Männik.

 

Erakonnakaaslased (Eestimaa Rahvaliit) Varik ja Männik nõustusid kriitikaga poliitikute arvel ning lubasid hea seista, et Euroopa Liiduga läbirääkimistel Eesti põllumeest nurka ei surutaks. Nad tegid ettepaneku hakata rukkikasvatust igati propageerima. “Riik peaks maksumaksja rahaga Eesti tooteid, nende väärtust tutvustama. Lähenemine peab olema läbimõeldud, süsteemne, et tarbija ise veenduks – oma leib ja leivakõrvane on kõige parem.”

 

Viive Rosenberg, tuntud kartuliaretaja, rõhutas samuti, et number üks toit on eestlasele olnud rukkileib ning oma väärt rukkile tuleb turg tagasi võita. “See tähendab, et peame võitlema. Leib on iseseisvuse sümbol. Mõtleme siis, kui iseseisvad me täna oleme...”

 

Andres Tarand, kes on pikka aega tegelenud ka kliimauurimisega (esimesel rukkipäeval Tartus esines ta ettekandega “Rukis ja Eesti ilmastik”), tuletas meelde meie muutliku ilmastiku mõju teraviljasaagile. Põuad on enam hävitanud suvivilja, rukki puhul on ohtlikum orase lämbumine kui külmakahjustused lumevaesel aastal. Lõpetas ta oma etteaste nii: “Rukkilt on paljud nime saanud – viis lindu, nagu rukkirääk, rukkivarblane, ka taimed, millest tuntuim meie rahvuslill rukkilill. Augustikuud nimetatakse ka rukkikuuks...”

 

Muret ja optimismi ühteaegu oli tunda rukkiga vahetult tegelevate inimeste ülesastumistes.

 

Mati Nurm, toosama Puide talu peremees, kes Tartus nii poeetiliselt rääkis rukki õitsemisest, meenutas, et just see teravili on talule toonud suurt kahju – ikka sellesama madala hinna pärast. Ometi on tal tänavugi rukki all 22 hektarit. Ta hoiatas, et kui Euroopa Liit tõmbab järsku subsiidiumid maha, jääb Eesti lõhkise küna ette, sest meie talumehed ei ole valmis rukkikasvatuse suurendamiseks. “Kõrgemal on vaja kokku leppida, mis näiteks järgmisest aastast muutub. Eelinformatsioon on kõigile vajalik ja see hoiab ära ka tarbijapoolse põllumeeste poriga loopimise.”

 

Tema vend, Eestimaa Talupidajate Keskliidu kauaaegne tegevjuht Kaul Nurm teavitas, et kuigi valitsus on välismaiste eksporditoetuste mahavõtmisel edu saavutanud, ei ole tulemusi näha. “Hiljuti saime teada, et teravilja osas ei ole veel kokkulepet saavutatud. Me ei tea, missugusest rukkist meie pagarid leiba küpsetavad. On räägitud, et Hiiumaal küpsetatakse leiba tõesti oma rukkist.” Kõneleja nõue oli: rukkile on vaja teistest teraviljadest suuremat toetust, impordi pidurdamist ja leiva eestimaise sisu määratlemist.

 

Eesti Leivaliidu presidendi Arnold Kimberi sõnade kohaselt on enamik pagaritööstuses kasutatavatest saiajahudest välismaised. “Me ei tea, kust on tulnud see tera, millest on jahvatatud jahu – terale pole seda ju graveeritud.” Küll on teada, et rukkileivas on veel kaks kolmandikku kodumaist tera. Olgu märgitud, et tema oma firma “Vilma” (Kimber on selle nõukogu esimees) kasutab kohaliku AS Vilves’e rukkijahu, mis viimase juhataja Kalle Reili sõnade järgi jahvatab Eestis kasvatatud rukist. Kimber nõustub, et pagaritoodete hinnad on kõvasti kerkinud, ehkki on Euroopa Liidu hinnangul veel liiga madalad. Tema arvates ei tasu hinnatõusus süüdistada vaid pagareid. “Kui kütusefirmad tõstavad taas hindu, siis me podiseme veidi ja jääme vait. Leib on aga toiduaine, mida inimesed vajavad iga päev ja selle hinna tõusmisel süüdistatakse kõigepealt pagareid.” Lõpetuseks ütles Leivaliidu juht välja mõtte, et koolipiima kõrvale võiks panna ka koolileiva.

 

Eesti Agronoomide Seltsi liige ajakirjanik Heino Laiapea tegi konkreetsed ettepanekud, kuidas sügisel saaks rohkem rukist külvata. Need oleksid: vaja on öelda, mitu miljonit jagatakse teraviljatoetusteks; see raha peab septembri keskel olema rukkikasvatajate pangaarvel; leivaküpsetajad teatagu, kui palju on leivas jahu, mis on tehtud Eestimaal kasvatatud viljast.

 

Põllumajandusminister Ivari Padar alustas hästi tuntud tõdemusega, et temagi Eestist lahkunud tuttavad küsivad kohtudes alati rukkileiva järele. “Kilu ja leib on need, mille peale on eestlaste seedeelundid üles ehitatud.” Edasi pidi minister vastavalt oma ametile pühenduma konkreetsetele probleemidele. Padari sõnul on Eesti tänavu võimeline tootma ligikaudu kaks kolmandikku leivaküpsetamiseks vajalikust rukkist. See on 40 000 tonni. Nentides, et Euroopa Liiduga läbirääkimistel ei saadud tänavu kokkulepet sealt toodava teravilja ja teraviljasaaduste eksporditoetuste mahavõtmiseks, avaldas ta lootust, et olukord siiski muutub. “Lähimate aastate prognoos lubab maailmaturul 30–35-protsendilist hinnatõusu teraviljade osas ja siis peaks ka Eesti rukis olema konkurentsivõimeline.”

 

Kuid rukis ei tähenda ainult leiba. Eesti tööstuse ajaloos on oluline osa olnud piirituse ja viina tootmisel. Muide, rukkiviin on tuntud kui kõige puhtam viin. On igati tore, et Eesti Rukki Seltsi taotlustele on nõus abiks olema Rakvere Piiritusetehas. Olgu öeldud, et see Onistari kontserni kuuluv ettevõte kasutab tooraineks eesti rukist. Eesti piiritusetootmise ülikogenud juht Arvo Antropov (Rakvere Piiritusetehase juhatuse esimees on ühtlasi Moe piiritusetööstuse nõukogu esimees) lubab edaspidi eelkõige eesti rukist osta.

 

Temale omase hasardiga paiskas kuulajaile sõnumi teatud-tuntud ärimees Vambola Kolbakov: “Hommikul õnnestus Tartu laboris saada rukkist suurepärast looduses lagunevat pakkekilet, mille järele turg januneb.” Lõunatööstuse AS olevat valmis tootmise käivitumisel maksma rukkitonni eest 1700 krooni... Eks aeg näitab, nagu öeldakse.

 

Saalijuttude lõppedes hingati niisket suvehingust ning kinnitati keha maitsva hernesupi, isuäratavate leivaviilude ning kaljaga.

 

Päeva teine pool jätkus rukkilillepeoga. Jaan Eilart vestis köitvalt Eesti rahvusvärvide ja rahvuslipu ajaloost. Publiku ette toodi ka samades värvides embleemiga Eesti Rukki Seltsi lipp.

 

Suure aplausi saatel astus kokkutulnute ette armastatud kirjanik Mats Traat. Just temale otsustati anda esimene Rukkiräägu kultuuriauhind, mille Eesti Rukki Selts rahvuslike kultuuriaadete tähistamiseks oli asutanud. Auhinna objektiks valiti luulekogumik “On unistus kui ränikivi”, tegelikult peeti meeles kirjaniku kogu loomingu maalähedust.

 

Järgnenud kontserdil astusid üles Tartu noortekoor ja Viljandi Kultuurikolledøi tudengid, Sangaste rahvatantsijad, Voldemar Kuslap, Olev Vestmann ning ansambel “Suveniir”.