Aasta 2007

 

RUKIS - MITTE AINULT LEIVAVILI

 

Eesti rukki kasutusvõimalused, ajalugu, tänapäev, tulevik

 

KONVERENTS 12. APRILLIL 2007

 

SISUKORD

 

Eesti Rukki Selts rukki propageerijana aastatel 2000 – 2007
VAHUR KUKK

Eesti rukki kasutusvõimalused lähtudes Eesti maaelu arengu kavast aastateks 2007 – 2013
ANDRES OOPKAUP

Rukki kasvatamise võimalused ja olukord Eestis
ILME TUPITS

Rukki kasutuse ajaloost Eestis
ELLEN PÄRN

Rukki kasutamine viina ja piirituse tootmiseks 18. – 19. sajandil
TIIT ROSENBERG

Eesti rukki kvaliteet ja pakkumine leivajahu tootmises
MARIN MÄGI

Piiritusetööstus jätkab teraviljakasvatajate tööd
ARNO KANGUR

Rukkipõhk – väärtuslik küttematerjal soojatootjatele
MADIS KIISK

Eesti rukki konkurentsivõimest Baltikumis
RANDO VÄRNIK, MATI SEPP

2007 – rukkileiva aasta: koolileib
URMAS NURK

Roheline rukkipõld – toidulaud metsloomadele ja rändlindudele
MADIS AJAOTS

Kohalik rukis muutub kasulikumaks nii kasvatajale kui tarbijale
LEONHARD PUKSA

 

 

EESTI RUKKI SELTS RUKKI PROPAGEERIJANA AASTATEL 2000 - 2007

 

VAHUR KUKK, EESTI RUKKI SELTSI PRESIDENT

 

Laenatud kandlega kaua ei mängi,

Laenatud leivaga lulli ei löö.

Omal on pill, siis määta või määgi,

Omal on leib, siis sõku või söö.

 

Hando Runnel, ERS I asutajaliige

 

 

Rukkileib on aastasadu olnud meie toidulaual aukohal - oleme ju kasva-tanud ja kasutanud rukist pea tuhat aastat.

 

Rukki kui ühe rahvussümboli säilitamise eest südant valutavad rukki-aretajad ja rukkikasvatajad, veskimehed ja pagarid, poliitikud ja kunstnikud ning teadlased ja ajakirjanikud asutasid 24. märtsil 2000. a. Tartus EESTI RUKKI SELTSI.

 

Seltsi asutamise eestvedajaks oli Ühistu Tartu Viljasalv, keda nõu ja jõuga aitasid Eesti Veskiomanike Ühing, Eesti Põllumajandusülikool, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Agronoomide Selts, Akadeemiline Põllumajanduse Selts ja Eesti Agraarökonomistide Assotsiatsioon.

 

Eesti Rukki Seltsi patrooniks on president ARNOLD RÜÜTEL, Seltsi aupresidendiks akadeemik HANS KÜÜTS ja auliikmeks EINO HÄRM. Seltsi tegevust on alates asutamisest korraldanud juhatuse esimees LEONHARD PUKSA. Eesti Rukki Seltsi liikmeteks on 131 füüsilist ja 27 juriidilist isikut.

 

Seltsi autasudeks on „Aumärk", „Teenete märk" ja tänukiri; sümboolikaks lipp, rinnamärk, lips ja sall. Seltsi ettevõtmistel kõlab liikmete esituses Seltsi laul, mille viisi on loonud Heldur Jõgioja ja sõnad Vello Pilt.

 

Uhkusega saame nentida, et vanimaks käesoleval ajal tootmises levinud kultuurrukki sordiks on "rukkikrahv" F. Bergi poolt 1875.a. loodud "Sangaste". 1889. a. Pariisis toimunud maailmanäitusel omistati sordile „Sangaste" kuldmedal Grand Prix ja Chicago põllumajandusnäituse 1893. a. hõbemedal.

 

„Sangaste rukis - põllumehe kasu!" Sellisel moel kutsus Eesti Tarvitajate Keskühisus ostma sordi "Sangaste" seemnevilja IX Seemnevilja näitusel 1931. a. Tartus.

 

Selts on läbi viinud mitmeid rukki kasvatamise edendamiseks suunatud üritusi -Eesti Rukki Suvepäev Sangastes (2000), Eesti Teravilja Foorum "Edu Eesti rukkile, kadu tuulekaerale! (2001)", Eesti Rukki Päev "Edu Eesti rukkile, jätku rukkileivale!"(2002), „Eesti rukki ja rukkileiva tulevik Euroopa Liidus" (2003), „Rukkileib meie laual on tervis" (2004).

 

2005. a., kui tähistati krahv Fr. Bergi 160. sünniaastapäeva, viidi läbi konverents „Sangaste rukis 130" ja Rukkilille festival Sangastes.

 

Maaelu, kultuuri ja leiba väärtustavaid kunsti loojaid ja nende teoseid austab Eesti Rukki Selts Rukkiräägu kultuuripreemiaga (asutajad AS Leibur, AS Tartu Veski, Eesti Rukki Selts). Seni on laureaatideks valitud MATS TRAAT (luulekogu "Unistus kui ränikivi"), ANU RAUD (käsitöövaip "Põllukummardajad"), HELDUR JÕGIOJA (rahvaliku muusika loomise, esitamise ja levitamise eest), TÕNIS KASK (teleseriaali „Õnne 13"lavastamise eest), VOLDEMAR KUSLAP (eesti ja eestikeelsete rahvalike laulude esitaja), REIN HANSON (film „Reekviem rukkile?" loomise eest) ja VELLO PILT (Eesti Rukki Raamatute koostamise eest).

 

Rukis, rukkilill ja rukkileib on meie rahvussümboliteks. Rukki ja rukkileiva väärtustamineningnendegaseonduvateendisaegseterahvatraditsioonide elustamine on äärmiselt oluline. Rukkipõldude lahutamatu kaaslane rukkilill tunnistati Eesti rahvuslilleks juba aastate eest ja tänu Eesti Rukki Seltsi initsiatiivile on meile rahvusviljaks alates 2004. aastast rukis.

 

Eesti Rukki Seltsi tegevuse aluseks on liikmete soov kaasa aidata rukkikasvatuse edendamisele Eestis ja kodumaise rukki kasutamise suurendamisele, väärtustades rukkileiba ja rukkitooteid. Hea meel on tõdeda, et talirukki külvipind on taas hakanud suurenema ning on käesoleval aastal üle 14 000 hektari. Loodetavasti on ka Eesti Rukki Seltsi tegevus aidanud kaasa vahepealse mõõna ületamisele.

 

Siiski oleme endiselt seisukohal, et rukkikasvatuse edendamiseks on Eestis vajalik järjekindlalt rakendada täiendavaid tururegulatsiooni mehhanisme, millega soodustaks nii talirukki sordiaretust, seemnekasvatust, viljelemist kui ka kodumaist põllumajandustootmist tervikuna.

 

Seltsi liikmed on veendunud, et Eesti rukkileivale, kui ühele meie traditsioonilisele toidule ei ole teist võrdväärset, kui soovime toituda tervislikult. Rukkileiva kasutamise edendamiseks oleme tutvustanud rukkileiva väärtuslikkust Rukkimaarjapäeval Eesti Vabaõhumuuseumis ja Põllumajandusmuuseumis. Kuid rukis ei ole pelgalt leivavili. Missugused on kuulsa ajalooga eesti rukki kasutusvõimalused laiemalt, seda me püüamegi analüüsida tänasel konverentsil.

 

Edu eesti rukkile, jätku rukkileivale!

 

 

 

EESTI RUKKI KASUTUSVÕIMALUSED LÄHTUVALT EESTI MAAELU ARENGU KAVAST AASTATEKS 2007 - 2013

 

ANDRES OOPKAUP, PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUMI ASEKANTSLER, RUKKI SELTSI ASEPRESIDENT

 

TERAVILJA KASVATUSE SEIS EESTIS JA EUROOPA LIIDUS

 

2006. a. oli teraviljasaak Eestis ligikaudu 1/5 võrra ja Euroopa Liidus 5% väiksem eelmise aastaga võrreldes. See oli tingitud üldiselt ebasoodsatest ilmastikutingimustest. Väiksema pakkumise tõttu tõusid kokkuostuhinnad nii Eestis kui EL-s.

 

Toidurukis kallines Eestis aastaga 11% ja EL-s 41%.

 

Importhinna tõusu tõttu toodi toidurukist Eestisse 18% vähem kui aasta tagasi. Pea kogu rukis osteti Lätist, kus see oli 1% võrra (söödarukis isegi 23%) odavam kui Eestis. Rukkijahu sissevedu eelmise aasta 10 kuuga vähenes 29%.

 

Viimastel aastatel madalal püsinud rukki kokkuostuhind on vähendanud selle kasvupinna miinimumini ja viinud rukkiseemne puudumiseni. Oma mõju on avaldanud ka Euroopa Liidu rukki sekkumiskokkuostu lõpetamise otsus 2003. aastast. Käesolevaks aastaks on juba olemasolevad varud praktiliselt maha müüdud.

 

Pagaritööstused on olnud nõus sisseostetud rukki eest maksma kõrgemat hinda kui kohaliku kvaliteetse toorme eest (?). Nii näiteks oli meil 2005. a. rukki kokkuostuhind 1437 krooni tonn, sisseostetud rukki eest samal ajal 1610 krooni tonn ehk 12% enam. 2006. a. olid vastavad arvud meil kasvatatud rukki eest 1647 krooni/tonn ja sisseostetu eest 1814 krooni/tonn.

 

Rukki tootjahind on püsinud 1993. aastast 2006. aastani alla 1500 krooni. Toidurukki keskmine tootjahind küündis Eesti Konjunktuuri Instituudi andmetel 2006. a 51-l nädalal 2 kroonini kilogrammi eest. Leiva jaehind on samal ajal tõusnud kordi enam ning on jõudnud käesolevaks ajaks Tallinnas ligemale 17 kroonini ühe kilogrammi eest.

 

Nõudluse puudumine rukkiseemne osas on viinud selleni, et rukkiseemet praegu külviks napib. Vähenenud külvipindadest tulenevalt puudus rukkiseemne osas ostunõudlus, mistõttu ka rukkiseemne kasvatajad aastatel 2004 - 2005 seemet ei kasvatanud.

 

Rukki algseemne kasvatajaks on Jõgeva Sordiaretuse Instituut. Instituudi Seemnekeskuse rukkikülvidest võrsub supereliit- ja eliitseemet tänavuseks külviks 17 hektaril, lisaks seemnetootjatel ca 10 ha. Aretustegevusega edasi tegeledes võivad toidurukki kasvatajad osta seemnekasvatajatelt kvaliteetset rukkiseemet külviks alles 2008. aastal (3000 ha tarbeks ca 540 tonni).

 

Rukki seemnenõudluse kasvades on Jõgeva SAI aga võimeline suurendama kõrgpaljunduse mahtu mitmekordselt.

 

 

Toidurukki aastane tarve on 40 - 42 tuhat tonni

 

Toidurukki tarve on aastas ca 40 - 42 tuhat tonni. Arvesse võttes, et toodetud rukkist ei vasta osa igal aastal toidurukki kvaliteedile, peaks rukki aastane kogutoodang olema vähemalt 70 75 tuhat tonni. Sinna hulka on arvestatud ka külvatava seemne ning vähesel määral tööstuse tarbeks vajaminev rukis. Tööstuste vajadus kohapeal toodetava rukki osas on suurenenud ja suureneb veelgi, kuna sisseostetav rukis on kõrge hinnaga.

 

Umbes 30 tuhande hektarilise rukki kasvupinna korral oleks tagatud meil kasvatatud toidurukki vajadus. Sel juhul on arvesse võetud, et osa rukkist ei vasta toidurukki kvaliteedinõuetele ning see tuleks müüa mujale.

 

Rukis sobib hästi kasvatamiseks maheviljeluses. Maherukki kasvatamine ja selle toodang peaks huvi pakkuma nii töötlejaile kui rukkileiva tarbijaile.

 

Eestis on maid, mis sobivad hästi eelkõige rukki kasvatamiseks.

 

 

Tänavu (2007) toodetav rukki kogus ei kata vajadust

 

2000. a. oli rukki kasvupind 28,9 tuhat ha, 2005. a 7,4 tuhat ha ja 2006. a 7,3 tuhat ha ning kogusaak esialgsete arvestuste kohaselt ligemale 18 tuhat tonni. Hea, et kriitilisest seisust toimus pööre. 2006. aasta sügisel külvati tänavuaastase saagi tarbeks 14 700 hektarit rukist, lisaks taliviljadest 30 600 hektarit talinisu ja 2 700 hektarit tritikut.

 

Praeguse teabe kohaselt on jahu- ja pagaritööstused nõus ostma Eestis kasvatatud rukist, kuid seda soovitavalt suuremate ning ühtlasema kvaliteediga partiidena.

 

Rukki kasvupind jaguneb PRIA andmetel 2006. a. kokku 580 rukkitootja vahel. Rukki kasvupinnad tootja kohta olid järgmised:

 

0,1 kuni 3 ha -324 tootjat,

 

3,0 kuni 10 ha -130 tootjat, 

 

10,01 kuni 50 ha - 88 tootjat, 

 

50,01 kuni 100 ha - 27 tootjat.

 

100 ja enam hektarit kasvatas vaid 11 tootjat, neist üks tootja 184 ha, 3 tootjat á 170 ha; 200 ja enam hektarit 2 tootjat, ühel 200 ha, teisel 275 ha ning 500 ja enam hektarit vaid 1 tootja - rukist ligemale 560 ha.

 

Väikeste rukkipindade kasvatamisel lähtuvad paljud sellest, et põllud ei umbrohtuks. Mõned külvavad rukki haljasväetiskesaks, et umbrohtusid, eelkõige tuulekaera, hävitada ning mulda orgaaniliste ainetega rikastada.

 

Teadurite arvates talvitus rukis tänavu hästi, sest taimestik jõudis varuda suhkruid, mis aitab kaasa edukale talvitumisele. Probleeme võib olla üksnes piirkondades, kus paksu lumekihi all rukis võib ära haududa, eriti just paikades, kus lumi tuli külmumata maale. Prognooside kohaselt võib rukki keskmine saak olla tänavu 2500 kg hektarilt. Seega võib kogusaagiks kujuneda ligikaudu 35 tuhat tonni. Järelikult, toidurukkist jääb puudu ca 15 tuhat tonni, mis tuleb sisse osta.

 

Madal saagikus on Eestis tingitud osaliselt vähesest väetiste kasutamisest, aga ka ebapiisavast taimekaitsest. Tootjad kasutavad küll herbitsiide umbrohtude tõrjeks, kuid haiguste ja kahjurite tõrje jääb kasinaks. Praktiliselt tõrjub rukis umbrohtusid ise ning ja seda isegi põldudel kiiresti leviva tuulekaera puhul. Kui arvestatakse agrotehnilisi nõudeid, ei ole rukki kasvatamisel vaja umbrohutõrjevahendeid kasutadagi. Haiguste, kahjurite ja umbrohtude tõttu võivad mõnel aastal saagikaod ulatuda 20...30%-ni. Teraviljahaigused levivad meil valdavalt seemnetega, mullaga, taimejäänustega ja ka õhuvoolude ning tuultega vegetatsiooniperioodil.

 

Siiski peab nentima, et enim kahju põhjustavad Eestis taimehaigused.

 

 

Tootjate ja töötlejate vaheline side nõrk - puudub lepinguline vahekord

Rukki tootmine Eestis ja selle müük kohalikele jahutööstustele, bio-kütuste tootjaile peaks normaaljuhul toimima lepingulistel alustel -analoogselt rapsi kokkuostuga Werolis või muude põllumajandussaaduse kokkuostuga. Tänane praktika seda siiski ei kinnita, millest tulenevalt on omajagu ebakindlust mõlemal poolel.

 

Probleemid ja tegurid, mis paneks Eestis põllumajandustootja rukist kasvatama ning jahutööstused ja pagarid ühes suunas vaatama?

 

Eesti põllumees oskab kasvatada kõrgekvaliteetset toidurukist, mida tões-tavad mitmete aastate kvaliteedinäitajad. Rukist saab edukalt kasvatada lahjematel ja happelistel muldadel ning tal on oluline koht külvikorras ja koristuskonveieris.

 

Rukki kasvatamine ja müümine tööstustarbeks oleneb vajadusest ning hinnast. See oleks lepinguliste vahekordade puhul kiiresti rakendatav protsess. Lisaks on kindel, et kasvab vajadus biokütuste järele, mis suurendab ka nõudlust rukki järele.

 

Administratiivsete meetmetega soodustatakse talvise taimkatte olemas-olu ning ohustatud sortide säilimist.

 

Meil on olemas positiivne kogemus: rukkisaak 4 kuni 5 tonni hektarilt ei ole ületamatu

 

Ei väsi nimetamast tublisid põllumehi, kes leiavad, et rukist tasub kasvatada. Nendeks on Madis Avi Varalt Tartumaalt, kes sai 2005. a. keskmiseks rukkisaagiks 4,4 tonni hektarilt. 2006. a. sai Madis Ajaots Tartumaa Rannu Seeme OÜ-st oma 136-hektariliselt kasvupinnalt, vaatamata halbadele talvitumistingimustele, ligemale 5 tonni rukist hektarilt. Isa Enn ja poeg Madis pooldavad talikultuuride suuremat osatähtsust, ca 40% kogu teraviljast, kuna talikultuurid on andnud neil kõrgemaid saake. Talivilja suurema pinna korral saadakse Ajaotsade peres suviviljad õigeaegselt külvatud. Ajaotsad kasvatavad ka seemnevilja.

 

Kõrgemad saagid ja tootmise tulukus selgus ka 2006. a viljelusvõistlusel. Viljelusvõistluse kokkuvõtete tegemisel selgitati arvestuslik kasum ja saagikus võistluspõldude ühe hektari kohta. Esikoha sai just OÜ Rannu Seeme, talirukki saagikusega võistluspõllult vastavalt 5,53 tonni hektarilt.

 

Madis Ajaots kasvatas talirukki sorti "Tulvi", mis tõi viljelusvõistluses ettevõttele ka esikoha. Tänavu kasvab talus üle 150 ha rukist seemneks.

 

 

Väljatöötamisel on riiklik teraviljastrateegia

 

Strateegia põhieesmärk on kodumaise teraviljasektori süsteemne arendamine. Uute seisukohtade väljaselgitamisel tuleb kaasata instituutide ja teaduslike asutuste seda valdkonda hästitundvaid spetsialiste.

 

Meie soov oleks erinevate teraviljavajaduste (toidu-, seemne-, sööda- ja tööstusvilja) katmine omatoodetu arvelt. Maaressurss on meil olemas, kuid olulisemaks arengut pidurdavaks teguriks on saagikus. Oma negatiivse pitseri jätab ka erinevus konkurentsitingimustes EL-i liikmesriikide vahel.

 

Tulevikus tuleks arvesse võtta nõudluse kasvamist. Seda eelkõige bioetanooli tootmisest tulenevalt, mille üheks toormeliigiks on perspektiivi meie pikakõrrelisel rukkil. Biokütuse tootmine eeldaks vähemalt 50% ehk 40 tuhande tonni vilja töötlemist kütuseks. Bioenergeetikast tekitatud nõudlusest tulenevalt tiheneb toiduainetööstuse ja energeetikatööstuse vaheline konkurents tooraine pärast ning eeldatavalt jätkub sellest tulenevalt ka hindade tõus.

 

Kõik eelpool toodu peaks tulevikus tähendama meie rukkikasvatusele soodsamat turuolukorda.

 

RUKKI KASVATAMISE VÕIMALUSED JA OLUKORD EESTIS

 

ILME TUPITS, JÕGEVA SORDIARETUSE INSTITUUDI TEADUR, RUKKI SELTSI VOLIKOGU LIIGE

 

Taim kui elusorganism vajab oma elutegevuseks toitaineterikast mulda, valgust, vett ja soojust. Need tingimused on Eestis rukki kasvatamiseks olemas ja rukist kui loodussõbralikku kultuuri, on võimalik kasvatada tunduvalt rohkem kui viimastel aastatel seda on tehtud. Võrreldes talinisuga on rukis talvekindlam, tema toitainete vajadus on väiksem ja kulutused saagi saamiseks mõõdukamad.

 

Eesti mullad on rukki kasvatamiseks üldiselt sobivad, ainult turvasmuldadel on rukist kui talivilja raske kasvatada, sest need paisuvad ja tõmbuvad kokku temperatuuri kõikumiste ja veesisalduse muutumise tõttu (Kitse, jt. 1962) ning taimede juured katkevad. Happelistel muldadel, kus otra või nisu kasvatada ei saa, kasvab talirukis hästi. Tõsi küll, happelisel mullal võib rukkil keskmisest rohkem esineda kõrreroostet, tärkavaid taimi võivad kahjustada traatussid, rukki kastehein võib saada tülikaks umbrohuks ning taimedel võib tekkida mikroelementide kaltsiumi, magneesiumi või seleeni puudus. Lupjamisega mulla reaktsiooni neutraliseerimine parandab toitainete omastamist ja vähendab nimetatud riske. Väheviljakatel ja põuakartlikel liivmuldadel annab rukis rohkem saaki kui teised teraviljad (Stoskopf, 1985).

 

Sobivaim eelvili rukkile on liblikõieliserohke põldheina ädal, ristiku ädal ja odra, kartuli või köögiviljade varajased sordid. Eelviljast lähtuvalt planeeritakse rukki toitainetetarve. Juurumbrohtude hävitamiseks rukki külvi eel sobib aegajalt kasutada mustkesa. Väga tihe mustkesa lülitamine külvikorda on majanduslikult kulukas ja rikub mulla struktuuri ning toitainete tasakaalu. Rukis aitab edukalt tõrjuda umbrohtusid, ka orasheina ja tuulekaera, varjutades neid ja surudes alarindesse. Kirjanduse andmetel sisaldab rukki juurestik hüdroksamiinhapet, mis surub maha tuulekaera taimede juurte kasvu (Perez, jt. 1991). Rukkile sobiva agrotehnika rakenda-misel on võimalik rukist kasvatada taimekaitsevahendeid kasutamata ja tagada sellega rahvale ohutu ja tervislik leib.

 

Sügisel vajab rukis kasvuks ja algarenguks fosforit ja kaaliumi. Fosfor kiirendab taimede arengut, kaalium soodustab suhkrute liikumist lehtedest teistesse organitesse, ergutab valkude sünteesi ning tõstab taimede külmakindlust. Kaaliumi mõju on pikaajaline, see tugevdab kõrt ja vähendab nii lamandumist kui ka põua ajal veekadu lehtedest. Lämmastikuga väetamist õigeaegselt külvatud rukis sügisel ei vaja, kevadel kasvu alustanud taimikut väetatakse sõltuvalt seisukorrast, kuid mitte rohkem, kui 60-80 kg toimeainena hektarile. Ülemäärane lämmastikuga väetamine põhjustab rukki lamandumist, nakatumist taimehaigustesse, saagikadu ja terade kvaliteedi langust. Ühekülgne lämmastikuga väetamine pärsib teiste toiteelementide omastamist mullast. Mikroelemendid -vask, tsink, boor, mangaan, koobalt, molübdeen ja jood tõstavad taimede vastupanuvõimet põua, külma ja temperatuuri kõikumiste ning seenhaiguste suhtes (Kuldkepp, 1996). Ka seleen on tähtis mikroelement, mida Eesti muldades leidub vähe, kuid mida on võimalik väetistega mulda viia (Hannolainen, 2004). Orgaanilistest väetistest omastab rukis pikkamisi vabanevaid toitaineid paremini kui teised teraviljad ja rukist on võimalik kasvatada ka ainult orgaaniliste väetistega väetatud mullal. Orgaaniliste väetiste toiteelementide sisaldus sõltub väetise liigist, millega tuleb arvestada väetisekoguste planeerimisel (Raudväli, 1996). Toitainete puudusel väheneb seemnete idanevus, vastupanuvõime talvetingimustele ja saagikus ning suureneb haigestumine seen- ja bakterhaigustesse.

 

Võrreldes teiste teraviljadega on rukkil toitainete ja vee vajadus saagi moodustamiseks väiksem (Starzycki, 1976). Sõltuvalt kasvuperioodi ilmastikutingimustest sügisel, kevadel ja suvel peavad toitained peaaegu pool aastat (Jõgiste, jt. 1971) rukkile kättesaadavad olema. Rukki juurestik on tugev ja sügavale mulda tungiv ning võimeline toitaineid ja vett omastama ka sügavamatest mullakihtidest. Mida suuremat saaki rukkilt ootame, seda toitaineterikkam peab olema muld.

 

Külmakindlus on rukkil parem kui talinisul või tritikalel. Kanadas võrreldi teraviljade võrsumissõlmede külmakindlust ning katsete tulemustest selgus, et talinisu võrsumissõlm talub kuni -18° C, tritikale kuni -23° C ja talirukis -25 kuni -33 kraadi külma (Fowler, 2000). Katses olnud sortide hulgas oli ka "Sangaste" ning "Sangastest" valikutega aretatud sort "Kodiak". Eesti tingimustes nii madalale temperatuur võrsumissõlme (3 cm) sügavusel mullas tavaliselt ei lange ja enamasti katab külve lumi. Erandiks oli 2006. aasta jaanuari külmalaine, mil näiteks Kuusikul langes lumeta põllul temperatuur 3 cm sügavusel -21,7 kraadini. Paljudes kohtades hävisid taliodra, -nisu ja tritikale külvid, kuid sügisel normaalselt arenenud rukkipõllud säilisid (Keppart, 2006). Rukki taimedele on optimaalne temperatuur talvel võrsumissõlme sügavusel -6 kuni -8 kraadi, siis on taimede hingamine minimaalne ja varuaineid jätkub kevadise vegetatsiooni alguseni (Lepajõe, 1982).

 

Talirukis vajab saagi moodustamiseks teatud soojushulka ja sademeid. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi (Jõgeva SAI) agrometeoroloog-eksperdi Laine Kepparti andmetel (Keppart, 1988) vajab rukis külvist külmade saabumiseni vähemalt 200 ja vegetatsiooni algusest täisküpsuseni 1000 kraadist soojushulka. Paljude aastate (1964-2005) keskmine efektiivsete (üle +5° C) temperatuuride summa on Jõgeval külvist külmade saabu-miseni 239 kraadi ja kevadise vegetatsiooni algusest koristuseni 1065 kraadi. Sama ajavahemiku sademete summa on sügisel 187 mm ja suvel 250 mm. Kõik aastad ei ole muidugi vennad. Soojushulgast ja sademete summast absoluutarvudes tähtsam on soojuse ja niiskuse jaotuvus ning omavaheline suhe kasvuperioodi jooksul. Kui soojus ja sademed on tasakaalus, siis realiseerib rukis oma saagipotentsiaali ning ka terade kvaliteet ei tekita probleeme, kui aga sajab palju, on saak väike ja kvaliteet madal. Kvaliteedi seisukohalt on sademete ja soojuse jaotuvus eriti tähtis õitsemisest koristusküpsuseni. Aastatel, mil rukki õitsemisest koristusküpsuseni temperatuur tasakaalustab sademed, on rukki langemisarv leiva küpsetamiseks sobiv. Hea kvaliteediga leiva küpsetamiseks peab langemisarv rukkil olema rohkem kui 150 sekundit ja nisudel vähemalt 250 sekundit, rahuldava kvaliteediga leivajahu langemisarv peab olema vähemalt 120 sekundit.

 

Rukki saagipotentsiaal sõltub sordi geneetilistest omadustest ja seda mõjutavad kasvukeskkonna tingimused. Sort, mis annab ühes kasvu-kohas rikkalikku saaki, võib teistes tingimustes anda mõõduka või hoopiski tagasihoidliku saagi. Eesti sortidest on "Vambo" ja "Elvi" saak Jõgeva SAI katsetes olnud üle 8000 kg/ha, "Tulvil" üle 7000 kg/ha ja "Sangastel" üle 6500 kg/ha (Tupits, 2005). Riiklikes sordivõrdluskatsetes oli "Elvi" saak erinevates mullastiku ja klimaatilistes tingimustes kuue aasta (2000-2005) keskmisena Viljandi Katsekeskuses 6030 kg/ha, Sakus 5950 kg/ha ja Võrus 5610 kg/ha (www.pmk.agri.ee). Samal ajavahemikul oli "Elvi" saak Jõgeva SAI võrdluskatsetes keskmiselt 5610 kg/ha. Vaadel-daval perioodil oli 2002. aasta põuane, 2000., 2003. ja 2004 aastal sadas rukki kasvuperioodil rohkesti vihma. Tootmispõldudel on raskem saavutada rukki kasvatamiseks ideaalseid tingimusi, seepärast peetakse optimaalseks, kui kasvatatava sordi saak moodustab katsetingimustes saadud saagist 70% ehk Eestis oleks võimalik saada 4-6 tonni rukist hektarilt. Kuue aasta (2000-2005) keskmine saak tootmises oli siiski 2240 kg/ha ja ainult 2005. aastal oli rukki saak Statistikaameti andmetel tootmisüksuste keskmisena 2747 kg/ha (www.stat.ee). Viljelusvõistluse võitja 2005. aastal, Madis Avi juhitud Kaarli POÜ Tartumaal, sai keskmiseks rukkisaagiks 4,4 tonni hektarilt (Mets, 2005) ja samal võistlusel 2006. aastal pärjati esikohaga Madis Ajaotsa talu 5,53 t/ha rukkisaagi eest (Raudla, 2006).

 

Lääne-Euroopast imporditud rukkisortide saak on tänu heteroosiefektile esimestel kasvuaastatel suurem kui Eesti sortidel, kuid kahaneb kohalikes tingimustes kiiresti meie sortide tasemele. Jõgeva SAI katsetes võrreldi hübriidsordi "Esprit" saake, kusjuures üks variant külvati Saksamaalt saadetud originaalseemnega ja teine Eestis lähtevanemate ristamisel saadud seemnega. Kahe katseaasta (2003 ja 2004) keskmisena oli originaalseemnega külvatud variandi saak 6000 kg/ha ja kohapeal toodetud seemnega külvatud variandil 4430 kg/ha ehk 26% väiksem. Sama tendents valitseb ka populatsioonsortide saakidel. 2006. aasta Jõgeva SAI võrdluskatses oli sordi "Hacada" originaalseemnega külvatud variandi saak 6190 kg/ha ja ühe aasta Eestis kasvatatud seemnega külvatud variandil 5720 kg/ha ehk 8% väiksem. Jõgeva katsetes on näiteks Soome sordid olnud saagikamad kui samad sordid samal ajal Soome Boreal Kasvinjalostus katsetes Jokioises (Tupits, 2006).

 

Jõgeva Sordiaretuse Instituudil on hüüdlause "Õige sort on saagi pant!", mis täiel määral kehtib talirukki kohta. Ei ole olemas häid või halbu sorte. Sordi valikul lähtutakse põllu asukoha klimaatilistest iseärasustest ja mulla omadustest ning iga kasvataja peab arvestama oma majanduslike võimalustega. Suuresaagiline sort vajab potentsiaali realiseerimiseks kõrget agrofooni ja kallihinnalisi väetisi ning taimekaitsevahendeid. Keskmise saagikusega sordid lepivad tagasihoidlikuma väetamisega ega nakatu nii kergesti taimehaigustesse. Põllumajandusuuringute Keskuse (www.plant.agri.ee) Taimse materjali analüüsi labori andmetel oli tootmispõldude 2006. aasta saagist analüüsimiseks toodud talirukki proovidest 79% sort teadmata. Mõned aastad tagasi märgiti analüüsiavaldustes sorte, mille seemet osteti Eestisse Nõukogude ajal, nagu näiteks "Kustro" või "Talovskaja". Anonüümsed proovid annavad alust arvata, et kunagi ostetud sorti kasvatatakse seemet uuendamata aina edasi. Talirukki populatsioonsortide seeme vajab uuendamist iga 4-5 aasta järel ja hübriidsortide seeme igal aastal. Vananenud seemne saagipotentsiaal langeb ning nakatumine taimehaigustesse sageneb.

 

Keskajal kasvatati Eesti aladel rukist nii palju, et teda oli võimalik välja vedada (Pärn, 2005). Eesti rukis oli hinnatud kui hea kvaliteediga leivavili. Põllumajandusministeeriumi andmetel oli veel 1997. aastal rukki külvipind 34,3 tuhat hektarit ja kogusaak 71,9 tuhat tonni (Lõiveke, 1998). Eesti Statistikaameti andmetel oli rukki külvipind 2006. aastal 7,3 tuhat hektarit, kogusaak aga vähenes võrreldes 2005. aastaga 12%. Põuasel 2006. aastal oli rukki hektarisaak suurem kui teistel teraviljadel, riigi keskmine 2454 kg hektarilt. Käesoleva aasta saagiks on rukist külvatud 14,7 tuhandele hektarile (www.stat.ee). Ehk on nüüd rukki kasvatamise madalseisu ajad möödas?! Tähelepanuväärne on ka "Sangaste" rukki kasvatajatele ette nähtud lisatoetus, mis peaks tõstma mahetootjate huvi rukki vastu.

 

Vahepealsetel aastatel vähenes vajadus ka seemne järele ja kõrg-paljundusseemnete tootmine oli minimaalne. Jõgeva SAI varustab seemnekasvatajaid Eesti sortide supereliitseemnega (SE) ja jälgib eliitseemne kasvatust. Saksa sordi "Recrut" esindaja Eestis on AS Kemira GrowHow ja "Matador" esindajad Kesko Agro Eesti SA ning OÜ ASAT. 2007. aasta sügisel on võimalik eliitseemne saamiseks rajada üle 50 ha "Vambo", ligi 30 ha "Elvi" ja 20 ha "Sangaste" sortide seemnepõlde. Sordi "Tulvi" supereliitseemet ei toodetud mitmel aastal, kuid nõudlus püsis ja Jõgeva SAI alustas uuesti SE kategooria tootmist. "Tulvi" eliitseemet on palju aastaid edukalt tootnud Madis Ajaotsa talu.

 

Käesoleval talvel on rukki talvitumine Jõgeva SAI agrometeoroloog-eksperdi L. Kepparti andmetel kulgenud rahuldavalt. Mulla külmumis-sügavus Jõgeva SAI talirukki katsepõllul oli märtsi keskpaiga seisuga 37 cm ja keskmine temperatuur võrsumissõlme sügavusel talveperioodi jooksul -1 kraadi piires. Püsiv lumikate tekkis enne jaanuari külmalainet ja jääkoorikut ei ole talve jooksul olnud. Novembris talirukki võrdluskatsest võetud suhkruproovid ennustasid pehmet talve, kuid vahetult enne külmalainet tehtud kordusproovides oli varuainete tase orase kuivaines tõusnud enam kui kahekordseks. Lumi sulas Jõgeva katsetelt märtsi keskpaigaks. Lumiseene tõttu hukkunud taimi oli vähe. Lõplikke järeldusi sortide talvekindlusest ja kahjustuse ulatusest saab teha pärast vegetatsiooni algust.

 

Kasutatud kirjandus

 

Fowler, D.B. 2000. Winter cereal production. www.usak.ca/agriculture/plantsci/winter_cereals/seeding/10seeding.htm (26.06.2000)

 

Hannolainen, E., Kanger, J. 2004. Seleen. EMVI Infoleht nr. 137/2004.

 

Jõgiste, I., Kalmet, R., Piho, A., Raudväli, E., Tarandi, K., Turbas, E., Veevo, J., Vipper, H. 1971. Agrokeemia alused. Koostaja E. Turbas. Tallinn, 288. lk.

 

Kuldkepp, P. 1996. Taimede toitumise ja väetamise alused. Koostaja H. Kärblane. Tallinn, lk. 13-40.

 

Keppart, L. 1988. Põllukultuuride keskmine ja ekstremaalne arenemine Jõgeval sõltuvalt soojusrežiimist. Kohalike loodusvarade kasutamine ja keskkonnakaitse. Tallinn - Jõgeva. lk. 47-51.

 

Keppart, L. 2006. Möödunud talve ilmast. Maamajandus. nr. 5. lk. 20-21.

 

Kitse, E., Piho, A., Reintam, L., Rooma, I., Tarandi, K. 1962. Mullateadus. Koostaja L. Reintam. Tallinn, 407. lk.

 

Lepajõe, J. 1982. Rukis. Tallinn. 128. lk.

 

Lõiveke, H. 1998. Taimekasvatuse tulemustest 1998. aastal. Põllumajandus ja maaelu. Tallinn, lk. 41-46.

 

Mets, E. 2005. Viljelusvõistluse esimesed tulemused. Maamajandus nr.10. lk. 14-16.

 

Perez, F.J., Ormeno-Nunez, J. 1991. Difference in hydroxamic acid content in roots and root exudates of wheat and rye: Possible role in allelopathy. Journal of Chemical Ecology. 17(6). p. 1037-1043.

 

Pärn, E. 2005. Tuhat aastat rukist Eesti põldudel ja rahvakultuuris. ‘Sangaste' rukis 130. Tartu, lk. 5-14.

 

Raudla, H. 2006. Viljelusvõistluse finaal oli Moes. Maaleht. 07.12.2006.

 

Raudväli, E. 1996. Taimede toitumise ja väetamise alused. Koostaja H. Kärblane. Tallinn, lk. 107-145.

 

Starzycki, S. 1976. Diseases, pests, and physiology of rye. Koostaja W. Bushuk. Rye: Production, Chemistry and Technology. St Paul, Minnesota lk. 27-61.Stoskopf, N.C. 1985. Rye. Cereal grain crops. N.C. Stoskopf (ed.) Chp.19. Reston. p. 403-414.

 

Teravili 2006. www.plant.agri.ee (09.03.2007)

 

Tupits, I. 2005. Talirukki saagi kujunemine erinevates tingimustes. Eesti Põllumees nr. 7/10. lk. 19.

 

Tupits, I. 2006. Talirukki morfoloogilised tunnused ja sortide eristamise võimalused. Agronoomia 2006. Jõgeva, lk. 70-73.

 

www.pmk.agri.ee (18.01.2006)

 

www.stat.ee/Statistika. (30.01.2007)

 

RUKKI KASUTAMISE AJALOOST EESTIS - RUKKI JA RUKKIÕLGEDE KASUTUSVIISE

 

ELLEN PÄRN, EESTI PÕLLUMAJANDUSMUUSEUMI TEADUR, RUKKI SELTSI JUHATUSE LIIGE

 

 

RUKKI KASUTUSVIISID

 

Leivavili

 

Meil kasvatatav talirukis on olnud ennekõike toiduteravili, ja seda alates 11. sajandi teisest poolest, kui siinmail õpiti hapendatud taignast rukkileiba küpsetama. Vaatamata sellele, et rukis on olnud meie esivanemate elus peamine leivavili, on ta aegade jooksul leidnud endale ka teisi rakendusi.

 

Hansakaup

 

Eestimaine rukis muutus tõeliseks hansakaubaks 15. - 16. sajandil, mil Lääne-Euroopa viljaturul suurenes nõudmine Liivi- ja Eestimaa rukki järele. Tallinna, Pärnu ja Narva sadamate kaudu veeti Eestimaalt rukist tolle aja kohta suurtes kogustes välja Stockholmi, Amsterdami, Lübecki, Göteborgi, Flensborgi ja teistesse Euroopa linnadesse.

 

Piirituse tooraine

 

17. sajandi lõpul hakati linnades, eriti aga mõisates rukkist viina põletama, mis jätkus 18. ja 19. sajandil. Rukist hakati tol ajal kasvatama otseselt piirituseajamiseks. 17. sajandil põletati näiteks Kastre ja Ahja mõisas juba viina müügiks. Nii saadi Kastre mõisas 1669. aastal 24 tündrist rukkist ja 69 tündrist odrast 905 toopi viina (Eesti talurahva ajalugu, 1992). 18. sajandil kujunes rukkist põletatud viin peamiseks Venemaale väljaveetavaks kaubaks. Viina müügist saadud tulusid olevat kaasaegsed iseloomustanud „hõbevihma sajuga üle Eestimaa" (Mäesalu jt., 1995). Juba

 

18. sajandil raiuti Eesti- ja Põhja-Liivimaal maha palju põlismetsi, et kütta viinakööke. Tollel ajal suundusid pikad voorid viinavaatidega piki talviseid teid Peterburi poole. Viinapõletamise kõrvalsaaduse praagaga nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. 18. ja 19. sajandi vahetusel tegeles rukkist ja nisust viina ajamisega juba 85% Eesti mõisatest (Lillak, 2003). Viinapõletamisega seoses kasvas mõisates tunduvalt vajadus rukki ja nisu järele, mistõttu asuti laiendama mõisapõlde raadamise ja uudismaade rajamise teel. Seoses kartulikasvatamise edenemisega 19. sajandil hakati üha rohkem piiritust ajama rukki asemel kartulist.

 

Rukkirokk

 

Varasemal ajal valmistati rukkijahust toitvat, karastavat ja hapukat joogirokka, mida palaval suvepäeval kasutati janu kustutamiseks. Rokka valmistati järgmiselt: rukkijahule pandi kaunis palav vesi peale ja klopiti saadud segu nii, et tükke sisse ei jääks. Segu jäi püdel nagu kört. Seda hoiti soojas kohas, et jahu imbuks ja muutuks magusaks. Siis valati segu rokakirnu ning lisati juurde umbes poole rokakoguse jagu leiget vett juurde. Kui rokk käärima hakkas, võis ta tarvitamisel isegi jooja purju panna. Suvel tehti rokka paar-kolm korda nädalas, talvel enamasti üks kord (Moora, 1991). Rokka valmistati igal pool Eestimaal rukkijahust, kusjuures veega segatud jahu ei keedetud, vaid ainult hautati.

 

19. sajandi keskelt on teateid Rannust, Puhjast, Nõost ja Otepäält, kus mõisamoonakate peredes olnud paaripangene tünnike, mille põhja pandud rukkijahu ja peale valatud keev vesi, nii et tünn täis sai. Segul lasti paar päeva seista, et ta parajalt hapu ja magus oleks. Tünnikesest võetud pealt kulbiga vedelikku ja antud lastele juua. Ka täiskasvanud olid rokka leiva kõrvale rüübanud. Seda peeti väga rammusaks joogiks. Ka tünni põhja sadestunu söödi ära ja seejärel tehti uus tünnitäis rokka. Jõukamates taludes olevat vedel rokk pealt ära joodud ja paks loomadele söödetud. Kirjandusest selgub, et kihelkonniti oli roka valmistamine mõneti erinev.

 

Rukkijahust on taludes vanasti ka taari valmistatud, kuigi selle joogi tegemisel kasutati teistegi viljade jahu Taar oli rokast hapum jook (Moora, 1991, 15). Varasematel aegadel valmistati jahujooke peamiselt odrajahust, kuid hiljem tõrjus rukis siiski oma parema hapnemise tõttu odra kõrvale.

 

Teine roka liik on hobuste joogina tuntud rokk, mida anti vahel ka vasi-katele. Samuti nuumati sigu enne tapmist rukkirokaga. Rukkijahust ja külmast veest, mõnikord ka piimast segatud püdel mass löödi vahule ja nii saadi loomadele toitev jook. Rokka lõid hobustele puust mõladega ikka mehed. Veel 19. sajandi teisel poolel, kui kaera ja ristikut kasvatati vähe, anti hobustele „jõujoogina" rokka. Sajandi lõpus siiski roka andmine hobustele kadus, kuna kaera ja ristiku kasvatamine edenesid paremini (Moora, 1980). Küll on teada, et rukkirokka on vasikatele ka 20. sajandilgi joodetud.

 

Haljassööda- ja silokultuur

 

Rukist on koristatud haljassöödaks ja temast on tehtud silo. Vanas Roomas oli seda Plinius Vanema andmetel juba I aastatuhandel eKr tehtud. Eestis tehti haljasrukkist silo ja kasutati haljassöödaks valdavalt 1950. -1960. aastatel. Haljasrukis oli kergesti sileeruv ja andis loomise algul koristades proteiinirikast haljasmassi. Suurema haljasmassikoguse saamiseks koristati haljasrukist tihti ka peale loomist, sellisel juhul saadi küllaltki puitunud silo (Muuga, 1965). Niidetud rukis veeti kohe enne närbumist silohoidlasse ja karotiinikadude ning sileerimise soodustamise eesmärgil tambiti hoolikalt kinni. Silo tehti nii purustamata kui ka hekseldatud haljasrukkist, kusjuures näiteks Tähtvere katsemajandis märgati, et veised sõid purustamata haljasrukkisilo paremini (Polna, 1958).

 

1951. aastal rakendati Tartu rajooni Luunja sovhoosis esmakordselt majandi peaagronoomi Hugo Polna algatusel tööle silokonveier. See oli silokultuuride kasvatamise süsteem, mis võimaldas silo teha kevadest sügiseni. Silokonveierite koostisse kuulusid haljasrukis, kerahein, haljastalinisu, päevalill, segatised, heintaimed, mais ja teised kultuurid, mis järgnesid üksteisele kevadest sügiseni vastavalt sileerimisküpsusele (Polna, 1956). Nende silokonveierite kõige esimene kultuur oli reeglina haljasrukis, mis kõlbas väga varakult siloks teha.

 

Haljasrukist kasutati viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel küllaltki tihti ka varakevadiseks haljassöödaks, sest ta oli esimene kultuur, mis võimaldas loomi värske ja toitva söödaga varustada.

 

Muljutud rukis loomasöödaks

 

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja liige Olavi Kreen kirjutab ajalehes „Roheline Värav" avaldatud artiklis „Kodumaine rukis, leib lahkub eestlaste toidulaualt", et seda pole küll veel varem olnud, et talunikud on hakanud rukist loomasöödaks muljuma. Vaatamata sellele, et rukis on kuulutatud rahvusviljaks, valmistavad mitmed talupidajad leivaviljast loomasööta ning plaanivad rukki kasvatamise üldse lõpetada, antakse teada „Postimehes".

 

Jõgevamaal Perevara aktsiaseltsis muljuti 100 hektaril kasvanud 500-tonnine rukkisaak siloauku ja töödeldi loomasöödaks. Perevara juhatuse esimehe Alo Tederi sõnul on Tartu Veski pakutavad rukki sisseostuhinnad sedavõrd madalad, et talunikel on odavam rukkist silo teha.

 

Rukis haljasväetiseks

 

EPMÜ Polli Aianduse Instituudis (praegu EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskus) viidi läbi aastatel 1997-2002 katse, kus võeti uurimise alla mitmesugused rikkalikku haljasmassi andvad kultuurid nagu rukis, vikk, valge sinep, valge mesikas ja herne-kaera segatis. Haljasväetiskultuurid randaaliti mulda enne tugevat puitumist septembri lõpus. Peale mitme-aastast katse- ja uurimistööd jõuti järeldusele, et kasutades haljasrukist ja vikki haljasväetisena on võimalik sellisel moel asendada sõnnikut (Klaas, 2005).

 

Rukkiõlu

 

Mihkli Talumuuseumi juhataja Tormis Jakovlev tutvustab lühidalt oma kirjutises „Sõnake sekka õlletraditsioonist" (2000) rukkiõlle valmistamist. Ta kirjutab, et linnasteks on kõige levinum teravili olnud ikka oder, kuid on kasutatud ka rukist, nisu ja kaera. Valmistati ka segaõlut, kus enamlevinud suhteks oli kaks osa otra ja üks osa rukist või siis nisu (Jakovlev, 2000).

 

 

RUKKIÕLGEDE KASUTUSVIISID

 

Õlgkatused

 

Euroopas oli kuni 19. sajandini arenenud põllundusalade taluehitistele omane õlgkattega katus. Eestis valmistati Kesk-Euroopale iseloomulikke pakse (u 25 cm) siledaid õlgkatuseid, mida tehti peamiselt rukkiõlgedest. Tõenäoliselt tulid õlgkatused kasutusele teise aastatuhande algsajanditel arvatavasti Saksa eeskujul (Viires, 2000). Õlgkatuse kalle oli harilikult 45o või veidi vähem. See andis laiade räästaalustega vanadele taluhoonetele, eriti õuel domineerivale rehielamule, omapärase väljanägemise - kuni 2/3 hoone kõrgusest moodustas katus. Õlgkatused pidasid tavaliselt vastu 50-60 aastat. 19. sajandi lõpul hakati õlgkatuste tegemisest järk-järgult loobuma, kuna kasutusele tulid rehepeksumasinad ning enam ei saadud tervet ja sirget rukkiõlge.

 

Varasemal ajal tuli ikaldusaastatel tihti osa katuseõlgi sööta kariloomadele. Samale asjaolule juhtis tähelepanu ka A. W. Hupel, kes kirjutas 1796. aastal ühes oma raamatus, kuidas tihtipeale ei osatud loomasööda talvevarusid kogu talve ulatuses ära jaotada ning küllaltki tihti tuli ette juhtumeid, kus juba peale jõulusid hakati kariloomadele katuseõlgi söötma. Eriti häbiväärseks pidas ta seda mõisate puhul. Vaesemates taludes oli katuseõlgede karjale söötmine varakevadeti, kui väljast veel loomadel midagi võtta polnud, küllaltki sagedane.

 

Rukkiõled loomasöödaks ja allapanuks

 

Vanemal ajal ei jätkunud heina mitte kõikidele loomadele. Parem osa heinast söödeti hobustele, kui heina jätkus, siis anti seda ka poeginud lehmadele ja vasikatele. Üldiselt olid veiste talvesöödaks rukki-, odra- ja kaeraõled ning aganad. Künnihärjad olid sööda suhtes vähem nõudlikumad kui hobused, seetõttu tuli neil leppida tavaliselt rukkiõlgede ja paremal juhul sooheinaga. Viletsamatel aastatel anti isegi hobustele eelnevalt peenestatud rukkiõlgi.

 

Rehekuivad rukkiõled, mis taluloomadele ette anti, hinnati toiteväärtuselt väga madalaks. Seetõttu soovitati tolleaegsetes käsiraamatutes näiteks mõisakarjale söödaks minevaid õlgi rehes mitte kuumutada. Enne veistele etteandmist hakiti harilikult õled peeneks. Neid soovitati eelnevalt ka soolvees leotada (Eesti talurahva..., 1992).

 

Rukkiõlgi kasutati ka loomadele allapanuks. Et virts ja sõnnik paremini sisse imbuksid, hakiti õled peeneks. Enamasti lasti loomadel õlgedest valdav osa enne ära süüa ja mis järele jäi, see läks allapanuks. Nendel aastatel, kui rukkipõllud talvel ikaldusid, tekkis puudus õlgedest ka allapanuks. 1935. aasta „Postimehes" kirjutataksegi, kuidas talvel rukkipõldude ikaldumise tõttu rukkiõled allapanuna kuigi suurel määral kõne alla ei saanud tulla.

 

Õlesilo

 

1930. aastate algul katsetati Tartu Ülikooli Zootehnika Katsejaamas Raadil rukkiõlgede kääritamist nende söödaväärtuse tõstmise eesmärgil. Kääritamine ehk sileerimine toimus tsemendist seinte ja põhjaga maapealsetes kastides ehk salvedes, mille maht oli 0,8 kantmeetrit. Ühte kasti mahtus 110 kg (umbes 6,5 puuda) niisutatud ja kinnitambitud õleheksleid. Kastid asusid lauda ruumides, kus oli soojem. Sileerimiseks lõigati rukkiõled 4-5 cm pikkusteks heksliteks. Need segati ja niisutati 25oC veega, või vee ja lõssiga ning sõtkuti siis jalgadega ja tambiti nuiaga tihedalt kinni. Täis kast kaeti laudkaanega, millele pandi peale vajutus (100 kg hekslite kohta ligi 100 kg kive).Lühiajalisel silo valmimisel kestis käärimine neli päeva, pikaajalisel kuu aega (Mägi, 1934).

 

Sileerunud põhusilo oli kollakat värvi ja hapuka lõhnaga, kusjuures pikema käärimisega õlesilo meeldis loomadele rohkem, eriti kui silo söötmisel peoga jahu peale raputati. Siis olevat õlesilo enne otsas olnud kui talitaja laudast välja sai.

 

Rukkiõlgede kääritamise kogemustest kirjutas „Postimehes" ka Kuremaa kontroll-assistentide kooli õpetaja A. Kärt.

 

Õlgede sileerimine võimaldas muu koresööda puudusel paremini ära kasutada põlatud ja vähese toiteväärtusega pikad rukkiõled.

 

Rukkiõlgedest silohoidlad

 

Raamatus „Gärfutterbereitung im Strohbehälter" (1943) selgitab J. Jörissen, kuidas on võimalik rukkiõlgedest valmistada silohoidlaid (Strohbehälter). Saksamaal ehitati neid kasvavate puude vahele, lautade lähedusse lagedale platsile või ka nii, et lauda seinast moodustus hoidla üks külg. Selline silohoidla ehitati reeglina neljakandiline, mille nurkadesse ja külgedele löödi iga nelja meetri tagant maasse tugevad postid ning nende külge naelutati üksteise kohale neli pikka latti. Lattide najale laoti hästi tihedalt üksteise kõrvale rukkiõlevihud. Kõik hoidla küljed raamistati niimoodi õlevihkudega. Teadaolevalt Eestis rukkiõlge selleks otstarbeks ei kasutatud.

 

Kartuli- ja juurviljakuhjade kattematerjal

 

Seoses kartuli- ja söödajuurviljakasvatuse edenemisega Eestimaal, tuli leida ka lahendus nende ületalve säilitamiseks. Käepäraseim moodus oli hoiustada kartul ja juurvili kuhjadesse. Kartulikuhjad kaeti 60-70 cm paksuse (mehe käsivarre pikkuse) rukkiõle kihiga ja peale seda mullaga. Kuhjade katmiseks kulus palju põhku (8-10% kartulite massist). Ka söödajuurvili hoiti hoidlate vähesuse tõttu peamiselt kuhjades. Juurviljakuhjad kaeti 30-40 cm paksuse õlekihiga. Nõukogudeaegsetes kolhoosides ja sovhoosides kulusid rukkiõled enamasti kõik ära kuhjade kattematerjalina ja aeg-ajalt tuli neist puuduski kätte. Sellisel juhul kasutati kattematerjalina talinisuõlgi.

 

Õlest valmistatud tarbeesemed

 

Pikk ja tugev rukkiõlg, eriti "Sangaste" rukki õlg sobis suurepäraselt paljude vajalike tarbeesemete valmistamiseks. Rukkiõlge on kasutatud näiteks õlgtarude valmistamiseks. Seda moodust rakendati 19. sajandil palju Saksamaal, kuid ka meil, eriti just Põhja-Eestis tehti mitmesuguse kujuga õlgtarusid mesilaste pidamiseks. Õlgtarud keerati paari tolli jämedusest õlgköiest kokku ja põimiti kas niine või nööriga tugevasti kinni. Sellised ühest või kahest osast koosnevad tarud nägid välja nagu suured villavakad. Vahel tehti ka neljakandilisi õlgtarusid.

 

Õlge on läbi aegade kasutatud erineva suurusega korvide, villavakkade, väiksemate laegaste jm tegemiseks. Suurepäraselt sobis pikk ja terve rukkiõlg soojustamiseks mõeldud mattide valmistamiseks. Õlest tehti ka erineva suurusega õlgkübaraid ning valmistati mitmesuguseid rahvuslikke kaunistusi ja ehteid. Nüüdki on agaramad käsitöömeistrid hakanud hulgaliselt rukkiõlge kasutama nii peakatete, ehete kui ka suveniiride (nukud, ehtekarbikesed, seinakaunistused, pildid jne) valmistamiseks.

 

Rukkipõhk ehitusmaterjaliks

 

Rukkipõhk on vägagi atraktiivne ehitusmaterjal, kuna sellest saab pressida risttahukakujulisi pakke, mida on võimalik üksteise otsa ladudes kasutada ka kandvate seinte ehitamiseks. Nii kirjutab Marek Strandberg artiklis „Looduslikest ehitusmaterjalidest ja nende kasutamisest" ajalehes „Roheline Värav" (nr 52, 06.04.2006).

 

Parim ehitusliku põhu allikas on sünteetilise väetiseta kasvanud rukis. Väetiste baasil kasvanud rukki kõrred on haprad ning nende kokkupressimisel pitsitatakse osa neist lamedaks, mis vähendab põhu soojuspidavust ja tekitab olukorra, kus kapillaarjõud hakkavad transportima liigset niiskust põhupaki sisemusse. See ei mõju põhust ökoehitisele aga hästi.

 

Põhja-Ameerikas on vanimad põhuehitised pea kahesaja aastased (Strandberg, 2006). Kanadas Quebecis on põhuehitust koguni riiklikul tasandil uuritud ja katsetatud. Õlepakkidest maju leidub rohkesti ka Austria mägedes.

 

Rukkiõled kütteks

 

Üheks seni kasutamata alternatiivenergiavaruks on rukkiõled, mis on väga hea põletusmaterjal. Õlepellerite põletamine kivisöe asemel vähendaks kasvuhoonegaasiheidet ca 93% võrra. Lisaks pelleritele on võimalik õlgedest toota biogaasi , mida võiks kasutada näiteks elektri tootmisel (Roheline Värav, 2006). 2001. aasta 14. septembri „Äripäevas" kirjutatakse, et kogu toodetavast alternatiivenergiast võiks õleküte moodustada 2%.

 

Rukkiõled jõulukombestikus

 

Eestimaal on jõuludeks ja näärideks ikka rukkiõled tuppa toodud. See on väga vana komme ja pärineb paganluse aegadest. Õled olid jõuludega nii kokku kasvanud, et õlgi nimetati kohati jõuludeks. Rukkiõlgede tuppatoomise komme on olnud tuntud ka meie naabrite lätlaste, soomlaste, rootslaste, samuti slaavlaste juures. Saksamaal ja Prantsusmaal kaeti õlgedega kirikute ja elamute põrandad. Eesti mustlasedki tundsid vanasti jõuludeks õlgede tuppa toomise kommet. Jõuluõled olid varustatud maagilise väega, mis algas jõuludega ja ulatus edasi uue lõikuseni. Õlgede asemele on 20. sajandil asunud jõulupuu (Eisen, 1931).

 

Jõuludeks valmistati õlgedest mitmesuguseid kaunistusi (jõulukroonid, kõrrepuud jt), punuti jõulukasse, nääri kingseppi, õlenukkusid, näärimütse jne. Juta Üts meenutab „Terviselehes" (46/2001) seoses jõuluõlgedega järgmist: „Me lapsed hakkasime poolest detsembrist peale ajama, et teeme aga jõuluotsa lahti. Ema oli lapsemeelne ja pehme inimene, andiski järele. Tõime siis paargu kaudu rukkiõled kambrisse ja hakkasime lõikuma. Ikka niiviisi, et ilusad jämed ühepikkused jupid. Keskelt nööriga kinni ja lakke rippuma. Need olid kõrrepuud. Kui siis õueuksest tuldi ja mindi, kõikusid kõrrepuud ja hiilgasid viieliinise lambi valgel."

 

Väga levinud oli komme visata õlgi lakke või vastu parsi. Nii ennustati tulevast viljasaaki. Esimese peotäie viskamisel nimetati nisu, teise viskamisel rukist, kolmandal otra, neljandal kaera, viiendal heinu jne, kuni kõik viljatõud olid läbi visatud. Mida rohkem õlgi karedate laeplankude või parte külge kinni jäi, seda parem pidi tulema järgmise aasta saak. Õlgedest keerati ka nuute, millega üksteist löödi. Seda kutsuti passilöömiseks, mis oli rohkem meelelahutuse eest.

 

Arvati, et isegi õlgedel magamine avaldab mõju lõikuse kohta. Ei oldud jõulude ajal õlgedel korralikult pikali, ajas tuul rukkid põllul sassi.

 

Vanad tavad on mõningal määral praegugi kasutusel. Näiteks kirjutab Lembit Jakobson 2001 aasta novembrikuu „Koduvallas", kuidas Unipiha algkoolis tuuakse jõuluks rukkiõled klassituppa ja tehakse nendel mustlasemaadlust ning veetakse vägikaigast. Lastele pidi see väga meelepärane olema ja tekitama õige jõulutunde.

 

Kasutatud kirjandus

 

Eesti statistika aastaraamat 2006. Tallinn, 480 lk.

 

Eesti talurahva ajalugu I. 1992. Tallinn, 656 lk.

 

Eisen, M., J. 1931. Jõuluõled. Rmt. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat VI, 1930. Tartu, lk 67-80.

 

Jakovlev. T 2002.. Sõnake sekka õlletraditsioonist. http://wwwbeerguide.ee/ajalugu.html

 

lJörissen. J. 1943. Gärfutterbereitung im Strohbehälter. Berlin, 44 S.

 

Klaas, L. 2005. Haljasväetised maasikakasvatuses. 2lk.

 

http://www.neti.ee//cgibin/cache?query=Rukis&alates=80&url=http%3A2F%2Fww...

 

Lillak, R. 2003. Eesti põllumajanduse ajalugu. Tartu, 240 lk.

 

Meinsalu, A., Lukas, T., Laur, M., Tannberg, T. 1995. Eesti ajalugu I. Tallinn, 1995,...lk.

 

Moora, A. 1980. Eesti talurahva vanem toit I osa. Tallinn, Valgus, 261 lk.

 

Moora, A. 1991. Eesti talurahva vanem toit II osa. Tallinn, Valgus, 416 lk.

 

Mägi, J. 1934. Õlesilo. Põllumajandus, nr 4.

 

Polna, H. 1956. Silokonveieri organiseerimine. Sotsialistlik Põllumajandus 4:8-9.

 

Strandberg, M. 2006. Looduslikest ehitusmaterjalidest ja nende kasutamisest. 2. osa.

 

Roheline Värav, nr 52.

 

Viires, A. 2000. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn, 413 lk.

 

 

RUKKI KASUTAMINE VIINA JA PIIRITUSE TOOTMISEKS 18.-19. SAJANDIL

 

TIIT ROSENBERG, TARTU ÜLIKOOLI AJALOO PROFESSOR

 

Kuni XVIII sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud tradit-siooniliselt teravilja müügist. Need tulud olid aga võrdlemisi väikesed, sest Vene võimud olid kehtestanud väljaveo piirangud, mis tühistati alles 1782. aastal koos Balti kubermangude ja Venemaa vahel kehtinud tollipiiride kaotamisega.

 

XVIII sajandi teisel veerandil aga hakkas mõisates laienema viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt kui otseselt müües. Viina müüdi siseturul - kohalikes linnades ja maal maakõrtsides, kus joodeti oma talupoegi, kellele püüti võimaluse korral ka tööde ja teenuste eest viinaga tasuda.

 

Peamiseks tuluallikaks kujunes piiritusetootmine mõisnikele aga peale 1766. aastat, kui avanes võimalus müüa viina kroonuhangete korras Venemaale. Senised müügivõimalused kahekordistusid, nii nagu ka piiritusetootmine. Kuna viina põletati tollal viljast, esijoones rukkist, siis asuti nii uudismaade ülesharimise kui ka talupõldude mõisastamise arvel hoogsalt mõisapõlde laiendama. Ehkki põldude laiendamine kulges esialgu heina- ja karjamaade arvel, mis ähvardas karjakasvatuse languse ning sellest tuleneva väetispuuduse ja saakide langusega, saadi sellest üle sama piiritusetööstuse abil. Kui vili viinaks põletati, jäi sellest kolmandik praagana loomasöödaks, mis söödeti nuumhärgadele. Nii saadi rohkesti väärtuslikku sõnnikut mõisapõldudele, nuumhärjad ise aga realiseeriti soodsalt jõudsasti kasvava Peterburi turul.

 

1796. a. Eestimaal (Põhja-Eestis) toodetud piiritusest (üle 546 000 pange) müüdi Venemaale 42,5 %. 1836. a. toodetust (687 000 pange) juba 61,7 %.

 

Lõuna-Eesti kohta on teada, et 18. sajandil müüdi siit Venemaale rohkem viina kui Põhja-Eestist, 19. sajandi esimesel poolel aga samapalju, ajuti isegi vähem. 18. sajandil kulus 1 vaadi viina (40 pange) saamiseks keskmiselt 9 vakka vilja (selle hinnast 1/3 läks praaga ja 2/3 viina arvele).

 

Viinapõletamiseks kulutati teravilja (stvertites) 1

 

1796

1805

1815

1825

1835

Põhja-Eestis

127 684

103 720

106 775

123 372

148 303

Lõuna-Eestis

 

 

 

132 000

150 000

Kokku

 

 

 

255 372

298 303

 

 

Põletades vilja viinaks oli mõisatel võimalik pikema aja jooksul (kuni 1820ndate aastateni) realiseerida teravilja tunduvalt kõrgema hinna eest kui muul kujul müües. Hindade languse tagajärjel 1820ndatel alanud piiritustööstuse kriis sundis varustama tehaseid paremate seadmetega ja ratsionaliseerima tootmist, mistõttu hakati samast viljahulgast saama umbes poolteist korda enam viina.

 

Eramõisate teravilja puhassaagist läks sel perioodil viinapõletamiseks Lõuna-Eestis püsivalt umbes 20%, kuna Põhja-Eestis kasvas viinaksaetava teravilja puhassaagi osakaal umbes 30%-lt ligi 50%-le. Kroonumõisates oli viinapõletamine piiratud - seda võis toota ainult mõisa omast viljast ning oma majapidamise ja mõisakõrtside tarbeks. Suurem osa viinast müüdi kroonule, kuid seda turustati ka kohalikes kõrtsides (mõisa kohta 2-3; kogu Eestis üle 2000 kõrtsi)2. Et teravilja vajati suurel hulgal inimeste toiduks, mõningal määral ka loomasöödaks, siis tuleb neid protsente pidada väga

 

O. Ibius. Piiritusetööstuse põllumajanduslikust tähtsusest Eestis XVIII ja XIX sajandil. - Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria (=ETATÜ). 1959, nr. 1, lk.49-50.

 

2 O. Ibius. Ühe tööstusharu ajaloost. Tln., 1977. Lk. 27-28.

 

kõrgeks ja nad näitavad tegelikult seda, et eriti viletsama viljasaagiga aastatel aeti viinaks mitte ainult teravilja ülejäägid, vaid ka üks osa toiduks vajalikust viljast.3

 

19. sajandi teisel veerandil hakkas mõisamajanduse olukord aga kiiresti muutuma. Euroopa turgudel 1820. aastatel alanud teraviljahindade langus ja umbes 1829. aasta paiku asetleidnud kukkumine andis teravalt tunda ka Baltikumis. Teravilja hind Riia turul langes kümne aasta jooksul ligi kaks ja viina hind üle kolme korra. Mõisamajapidamistel, mis olid ühekülgselt orienteeritud piiritusetootmisele, tuli võidelda suurte majanduslike raskustega. Tänu intensiivsele kanalitesüsteemi rajamisele Venemaal, mis ühendas erinevad veeteed, oli Baltikumil järjest raskem konkureerida Peterburi turul Vene sisekubermangudes toodetud odavama vilja ja viinaga. Eesti- ja Liivimaa piiritusele oli isegi odava hinnaga raske turgu leida. Kriisiga kaasnes paberraha kursi langus. Riik maksis viina eest odavas paberrahas, kuid mõisate mitmesugused kohustused olid kindlaks määratud hõberublades. Rüütelkonnad kurtsid, et mõisnikke ähvardavat täielik laostumine. Mõisate väärtus langes umbes kolmandiku võrra. Eriti suurtesse raskustesse sattusid mõisnikud, kes olid piiritustööstuse üha kasvavate tulude lootuses ostnud mõisa kõrge hinnaga ja osaliselt võlgu. 1822. aastal kaebas Eestimaa rüütelkonna peamees parun O. von Rosen, et kubermangus olevat juba 22 mõisat konfiskeeritud, sest nende omanikud polevat suutnud maksta võlaprotsente. Liivimaal pankrotistus aastail 1811-1830 119 rüütlimõisat, s.o. ligi 15%.

 

Hästi läks peamiselt neil mõisnikel, kelle taga olid suured ja soodsamalt paiknevad mõisakompleksid, ulatuslik viinapõletus ja kindlad viina-tarnelepingud kroonule. Nii näiteks tarniti 1816. a Lõuna-Eesti mõisatest kroonule 124 317 pange viina, millest viiendik langes maanõunik W.R. von Lipharti arvele. Talle kuulunud Vastseliina, Roela, Kabala-Ollepa, Tarakvere,

 

Vt. viinapõletusest 1808. a näljahäda aegu - J.Kahk. Eestimaa 1816. aasta talurahvareformi ajaloolisest tagapõhjast. - ETATÜ 1960, 1, lk.11-12.

 

Kõnnu ja Raadi mõisa 8 viinaköögis põletati aastas üle 39 000 pange viina, millest 24 500 pange veeti kroonu viinaladudesse Luugas ja Oudovas, ülejäänud kogus aga müüdi kohalikes mõisakõrtsides. Teised suuremad viinapõletajad ja tarnijad olid krahv Mannteuffel, kelle Puurmani ja Härjanurme mõisates põletati aastas 20 450 pange viina (sellest 4 000 pange tarniti Pihkvasse), Sangaste mõisa omanik von Berg, kes põletas aastas 14 950 pange viina (3750 pange viidi Pihkvasse) ning Räpina, Ruusmäe ja Veriora möisa omanik von Löewenwolde 11 400 pange viinaga (sellest 8 500 pange viina läks Luugasse ja Oudovasse). Teiste mõisnike toodang ei küündinud aastas üle 10 000 pange.4

 

Raske majanduslik olukord sundis mõisnikke astuma energilisi samme mõisamajanduse ratsionaalsemale alusele viimiseks. Kriis kiirendas üle-minekut teoorjuslikult majandamisviisilt rahamajanduslikule. Et loodus-likud tingimused, teed ja turustusvõimalused olid piirkonniti erinevad, tõid uuendused kaasa majapidamiste spetsialiseerumise. Kõigepealt korraldati ümber piiritusetööstus. Viinaköökide tootlikkust püüti tõsta: ehitati spetsiaalsed hooned ja muretseti ajakohasem aparatuur

 

- primitiivsed vaskkatlad asendati destilleerimisaparaatidega, mis tõstis efektiivsuse mitmekordseks. Suhteliselt primitiivsete, ainult lihtviina tootvate viinaköökide asemele hakati rajama piiritusetehaseid. Sajandi keskpaiku rajati ka esimesed peenviina- ja likööritehased.

 

Viinaköökide uued seadmed võimaldasid vilja kõrval kasutada viina tootmiseks ka odavamat toorainet - kartulit. Seda hakati põllukultuurina ulatuslikumalt kasvatama 1830. aastatest. Kartulikasvatus juurdus enam Põhja-Eestis. 1840. aastail kasvatati kartulit ulatuslikult juba ka taludes - Lõuna-Eestis koguni enam kui mõisapõldudel. Osalt osteti talude kartulisaak üles mõisate viinaköökide jaoks, osalt tarbis talurahvas seda ise odava ja kindla toiduainena. Ka aitas see leevendada näljahäda ikaldusaegadel,

 

Läti Riiklik Ajalooarhiiv (Riia), F. 4038, N. 2, S. 1188.

 

sest harva ebaõnnestusid üheaegselt nii vilja- kui kartulisaak. Ametliku statistika järgi toodeti kartulitest Liivimaal 1863.-1868. a. 47 % ja Eestimaal 55 % viina kogutoodangust. 19. sajandi viimastel aastakümnetel oli Eestis aetud piiritusest keskmiselt 75 % valmistatud kartulitest. Aktsiisivalitsuse andmeil kulutati 1863-1900 Eestis viinapõletamiseks aastati keskmiselt 9 820 000 puuda kartuleid ja 1 182 000 puuda teravilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani veeti piiritusetoodangust Eestist välja ligikaudu pool, sajandi lõpul Põhja-Eesti piiritusetoodangust aga tervelt 94-95 %.

 

Piiritusetööstusel oli u. poolteisesajandi jooksul, so. 1760ndaist aastaist kuni 1914. aastani Eesti põllumajanduses suurem tähtsus kui ühelgi teisel maal - tänu Peterburi ja üldse Venemaa turule võimaldas see mõisamajandusele muuta suur osa põllumajandustoodangust kaubaks ja saada kõrgeid rahalisi tulusid.

 

 

EESTI RUKKI KVALITEET JA PAKKUMINE LEIVAJAHU TOOTMISEKS

 

MARIN MÄGI, AS TARTU VESKI KVALITEEDIJUHT

 

Tartu Veski on ainuke rukkijahu tootja Eestis ja üks kolmest suurimast Baltikumis. Tänaseks on 1/3 meie toodangust rukkijahu ning 2/3 nisujahu. Peamisteks klientideks on Eesti leiva- ja saiatootjad. Ligikaudu 20% meie kogutoodangust  moodustab eksport  Lätti , Leetu, Soome.

 

Meie aastane toidurukki vajadus on ca 22 25 000 tonni. Teadagi sobib jahvatamiseks ainult kvaliteetne rukis. Meie kokkuostu tingimused sõltuvad suuresti pagaritööstuste nõudmistest ja vajadustest. Kvaliteetse leiva tegemiseks on vaja ka kvaliteetset jahu.

 

Nii nisu- kui ka rukkiveski seadmed on firmast Bühler, mis on juhtiv veskiseadmete tootja Euroopas. 2002. aastal ehitasime uue nisujahuveski (rekonstrueerisime aastal 2005). Käesoleva aasta alguses lõppes rukkiveski rekonstrueerimine, mille tulemusena paranes toodete kvaliteet ning suurenes tootlikkus. Meie prioriteetideks on eelistada nii palju kui võimalik eestimaist toorainet ja teha koostööd nii põllumeeste kui ka pagaritööstustega.

 

Rukki kvaliteet sõltub väga palju kasvu- ja koristustingimustest. 2006. aasta rukis oli väga kõrgete kvaliteedinäitajatega. Mõne näitaja osas liigagi kõrge.

 

Paraku ainult Eesti rukkist meile veel ei jätku, sest külvipind on aastatega vähenenud ning seetõttu tuleb toorainet sisse osta. Importtooraine kvaliteet ei ole sugugi halvem kui Eesti rukkil. Lootust on, et tänavu saame Eestist rohkem rukist kui eelmisel aastal, sest külvipind on suurenenud.

 

Tartu Veski toodab nelja liiki rukkijahu: rukkipüüli, -kroovi, -lihtjahu ja - täisterajahu. Peale selle veel kooritud ja purustatud rukist. Jahud erinevad teineteisest nii jahvatusjämeduse, tuhasuse kui ka küpsetusomaduste poolest. Kõige tervislikumad on teadagi liht- ja täisterajahud ning terad.

 

Klientidena näeme eelkõige rukkikasvatajaid, kes kasvatavad rukist enam kui 20 ha. Suurematel kasvatajatel on ühtlasem partii ja see annab võimaluse jahvatada ühtlasema kvaliteediga jahu. Stabiilne jahu kvaliteet on leivaküpsetamiseks väga oluline.

 

Soovime jätkata koostööd nii põllumeeste kui ka pagaritega, tänu kellele on täna meie laudadel rukkileib. Loodame, et lähiaastatel möödub mõõn, mis on tabanud Eesti rukkikasvatust.

 

 

 

PIIRITUSETÖÖSTUS JÄTKAB TERAVILJAKASVATAJATE TÖÖD

 

ARNO KANGUR, AS RAKVERE PIIRITUSETEHASE JUHATAJA, RUKKI SELTSI JUHATUSE LIIGE

 

Rukki kasvatamine peaks sellel aastal oluliselt suurenema. Eelmisel aastal oli kuulda, et kuna leivaviljaks meie kodumaine rukis halbade ilmastikuolude tõttu tihti ei sobi, ei riskitagi seda kasvatada. Loodan, et mõõnast on üle saadud ning teraviljakasvatus, eriti rukkikasvatus saab jälle au sisse. Piiritusetööstus omalt poolt saab selles tõhusalt kaasa aidata ja põllumehe riske maandada.

 

Piiritusetööstus ei vaja teraviljast muud, et see oleks kuiv (niiskus mitte üle 14%), puhas ja sisaldaks tärklist. Pole olulised toiduteraviljale ja seemneviljale kehtestatud nõuded. Meie tingimustele vastab igasugune Eesti teravili, mis pole sobinud toiduteravilja kokkuostvatele firmadele. Eelistame rukist, järgnevad nisu, tritikale ja viimases hädas ostame ka otra. Meil pole võimalik maksta küll toiduteravilja hinda, kuid meie poolt makstav tasu katab igal juhul tootmiskulud ja annab ka väikese kasumi. Meile on sobinud ka teravili, kus rukki ja nisuterad kevadise ülekülvamise tulemusena segamini on. Pea alati jõuame kokkuleppeni. Kodumaine piiritusetööstus ei ole ainult viinatooraine valmistaja.

 

Me valmistame suurtes kogustes denatureeritud piiritust, mida kasuta-takse näiteks autode aknapesuvedelike ja süütevedelike valmistamisel. Moe tehases villime ise nii aknapesuvedelikku kui ka grillide süütegeeli väikepakenditesse. Millegipärast on viimastel aastatel olnud aknapesu-vedelikes kasutusel metanool, mille aurud on sissehingamisel mürgised. Piirituse kasutamine autode aknapesuvedelike valmistamisel säästame kõikide autosalongides viibijate tervist. Jälgides kaupluselette, võib väita, et ostjate tervise huvides soliidsemad kaupmehed metanooli sisaldavaid klaasipesuvedelikke üldjuhul enam ei müü.

 

Täiesti uueks suunaks piirituse tootmisel ja seega ka teravilja kasutamisel kujuneb bioetanooli tootmine. Moe ja Rakvere tehasel lähiajal bioetanoolile üleminekut siiski plaanis pole. Sama ajal võib bioetanooli tootmine juba lähitulevikus saada meie teraviljakasvatuse ja piiritusetootmise põhilisemaks suunaks. Seda muidugi juhul, kui valitsuse tasemel sellesse ka nii suhtutakse.

 

Meie vaatame aga ootusega biogaasijaamade projektide arengule. Oleme tõsiselt mures, kuidas üldse edasi eksisteerida, sest loomakasvatuse arenedes oleme probleemi ees, mida teha piiritusetööstusest tuleva praagaga. Kui varem olid loomakasvatajad järjekorras, et seda saada, siis nüüd ollakse nendes lautades, mis veel on järele jäänud või uuesti ülesehitatud, mindud üle kuivsöötmise tehnoloogiatele. Moe tehases hakkasime praaka dekanterpressiga pressima ja tekkiv poolkuiv sööt sobib loomadele suurepäraselt. Moodustub aga reovesi, mida Tapa vee-puhastusseadmetesse ära anda ei saa. On tekkinud olukord, kus meilt nõutakse praaga või reovee äraandmist ettevõtetele, kel on selle käitlemise luba, kuid taolisi ettevõtteid pole olemas. Seaduse täitmiseks peaksime seega piiritusetööstuse likvideerima? Loodame siiski, et suudame ära oodata Vinni ehitatava regionaalse biogaasijaama valmimise 2008. aastal, mille järgselt meie praak hinnatud biokütuseks osutub.

 

Kasutades võimalust, kutsun ka sellel aastal eelistama põllumehi eesti-maisest piiritusest valmistatud toodangut.

 

Näiteks täna toodab siin asuv soome firma Altia Eesti (Ofelia) oma viinad (Saaremaa , Eesti Standard jne.) Soome piiritusest. Meie oma Liviko veab aga sisse odavat, väidetavalt Ameerika 80%-list viina, Saksa ja Prantsuse piiritust ning valmistab kogu oma toodangu (ka traditsioonilisi Eesti viinamarke nagu Viru Valge jne.) sellest. Jutt, et meie piiritus ei ole kvali-teetne, on sulaselge vale.

 

Nüüd meie põllumeestele väike arvutus - ühe pudeli viina (0,5 - 0,7) valmistamiseks on kasutatud ca üks kilogramm teravilja. Viina ikka võetakse. Aga kui võtta, siis peaks enne veidi mõtlema, kelle tööd me tarbime ja keda me toetame. Kas USA, Soome, Saksa, Prantsuse, või oma Eesti põllumeest.

 

Kui Eestisse vähem odavat melassipiiritust või viinatooret sisse toodaks, saaksime müüa kohalikul turul rohkem õiglase hinnaga piiritust ja oma rukkikasvatajatele maksta ka teravilja eest rohkem. Paarsada krooni rukki tonnihinnale lisaks ei tõstaks oluliselt viinapudeli hinda.

 

Eesti piiritusetööstus on valmis teraviljakasvatajatega koostöös väärtus-tama meie põllumajandust ja seda mitte vaid viina tooraine tegemisel. Taastame üheskoos eesti traditsioonilise viljakasvatuse. Kõik mis leivaviljast üle jääb, leiab rakendust piiritusetööstuse toorainena.

 

 

 

RUKKIPÕHK - VÄÄRTUSLIK KÜTTEMATERJAL SOOJATOOTJATELE

 

*JK Otsa Talu OÜ kogemused*

MADIS KIISK, JK OTSA TALU OÜ JUHATUSE LIIGE

 

Overdahl'i põhu-ja teraviljakatlad, nende kasutuskogemusi 
Madis Kiisk JK Otsa Talu OÜ

Taustast 
* 2005. a. - Tamsalu linna lähedane Sääse küla õliküttel, aastane kütteõli vajadus ca 300 t 
* JK Otsa Talu põhutoodang ca 3000 t/a 1000 t kütteõli, suurem osa põldudest 15 km raadiuses Sääse katlamajast 
* Sääse katlamaja ja teraviljakuivati asukohtade lähedus


Overdahli põhukatlad 
* Põhukatlad saadaval võimsustega 60-850 kW 
* Unikaalne konstruktsioon: Akupaak, korsten ja paisupaak üheskoos 
* Lihtne tööpõhimõte 
* Põlemiskambri sisepind kaetud 40 mm keraamiliste plaatidega (armeeritud, 60% AlO sisaldusega) 
* Lihtne katla töö juhtimine automaatne tööre�iim/ootere�iimi ümberlülitus 
* Efektiivsus 83+5% 
* Katel ei vaja eraldi hoonet 
* Põhuniiskus kuni 35-40% 
* Automaatne tuhaeraldus (850 kW)


Tamsalu kaugküttevõrgu katlamaja 
* Sügis 2005 - Tamsalu linn ja Tamsalu vald ühinevad - ühinevad ka Tamsalu ja Sääse kaugküttevõrgud Soojust väljastab 50 m3 akumulatsioonipaagi kaudu

* Nov. 2006 installeeriti 850 kW põhukatel 
* Aastane põhutarve hinnanguliselt 1000-1500 t 
* Põlemiskambri diameeter 2,35 m 
* Põlemiskambri sügavus 4,2 m

* Kütteks 3 kuud katmata õues seisnud põhupallid, diameetriga 1,8 m (teravilja-, rapsipõhk, hein)

 


Tamsalu kaugküttevõrgu katlamaja 
* Kasutuskogemust 2 kuud 
* Paigaldus+käivitus vajab 2-3 päeva  
* Katsetatud odra, nisu, rukki ja rapsipõhuga 
* Plaanis katsetada pressitud olmejäätmeid, küttepuid  
* Laadimine frontaaltõstukiga � Kütuse laadimine 3-4 korda ööpäevas
* Suitsutorude puhastus 1 kord nädalas, tuhaeemaldus 1- 2 korda nädalas


Overdahli toodang 
* 60-850 kw põhukatlad 
* 12-110 kW stokkerkatlad graanuli, teravilja, jm. peenestatud biomassi kütteks

 

2007 eesmärk: 
Tuua turule põhukatlaga teraviljakuivatid (koostöös ettevõttega AS Tatoli)

 

Kontakt:

Madis Kiisk 
Tel. 51 69 239 
Madis.kiisk@jkotsatalu.ee 
www.jkotsatalu.ee

JK Otsa Talu OÜ 
e-mail: info@jkotsatalu.ee

 

 

 

EESTI RUKKI KONKURENTSIVÕIMEST BALTIKUMIS

 

RANDO VÄRNIK JA MATI SEPP, EESTI MAAÜLIKOOLI MAJANDUS- JA SOTSIAALINSTITUUT

 

Sissejuhatus

 

Lühiuuringu eesmärgiks oli kirjeldada olukorda ja muutusi rukki tootmisel ning tarbimisel vahetult enne ja pärast ühinemist Euroopa Liiduga. Käsitletakse,millineonjamillisessuunasvõibliikudarukkikonkurentsivõime, arvestades ekspordi ning impordi dünaamikat ning Euroopa Liidu siseturul valitsevaid hinnamuutusi. Rukkitootmise majanduslikke aspekte on lühidalt käsitletud ka 2007. aasta Teraviljafoorumi materjalides, kuid järgnev on mõnevõrra terviklikum ülevaade sektori senisest arengust ja tuleviku nägemustest.

 

Käesolev lühiülevaade on koostatud tuginedes riikliku uurimisprogrammi "Eesti põllumajanduse konkurentsivõime, hindade konvergents ja selle mõju Eesti toidusektorile" materjale. Lisaks on kasutatud EL 6. teadusuuringute raamprogrammis moodustatud konsortsiumi AG MEMOD projektide spetsiifilisi andmebaase.

 

Rukkitootmise üldine olukord

 

Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika ning selle uued suundumused konkurentsivõimelisema põllumajanduse arendamiseks läbi turujõudude suurema aktiviseerimise, otsetoetuste vähendamise ning vabamate konkurentsitingimuste loomise abil on uueks väljakutseks nii uute kui vanade liikmesriikide põllumeestele.

 

Käesoleva ülevaate põhiprobleemiks on küsimus rukkitootmise edasisest käekäigust. Traditsioonilises majandusanalüüsis püütakse tavaliselt esmajärjekorras analüüsida tootmisega (pakkumine) seonduvaid küsimusi. Käesoleval juhul on aga põhjust alustatud tarbimise (nõudluse) käsitlusega.

 

Peamiseks põhjuseks rukkitootmise vähenemisel võib lugeda turunõudluse langust seoses inimeste toitumiseelistuste ning Euroopa Liidu uue põllumajanduspoliitika suundumustest tulenevate muutustega.

 

Tähtsamate teraviljade kogutarbimise dünaamika indeksanalüüs annab ülevaate üksikute teraviljaliikide kasutamisest aastatel 2000-2006 (tabel 1). Kui nisu nõudlus on nendel aastatel püsinud küllaltki stabiilsena, siis suured muutused 2005. aastal on toimunud rukki ja kaera tarbimisel, mis vähenesid võrreldes aastaga 2000 vastavalt 47 ja 37 protsenti.

 

Tabel 1. Tähtsamate teraviljade kogutarbimise dünaamika indeks aastatel 2000-2006

 

2000/2001 =1,00

 

2000/ 2001

2001/ 2002

2002/ 2003

2003/ 2004

2004/ 2005

2005/ 2006

Nisu

1,00

1,09

1,05

0,82

0,96

1,01

Oder

1,00

1,00

0,88

0,87

0,86

0,87

Kaer

1,00

0,97

0,64

0,62

0,58

0,63

Rukis

1,00

1,11

0,85

0,72

0,78

0,53

 Allikas: Eesti Statistikaamet; Elektrooniline andmebaas; Teravilja ressurss ja kasutamine

 

Oluliselt on vähenenud rukki toiduks kasutamine. Kui aastatel 2000-2004 kasutati toiduainetetööstuses 40 000-45 000 tonni rukist, siis 2005/2006 põllumajandusaastal vähenes sama näitaja 25 000 tonnini (tabel 2).

 

Tabel 2. Tähtsamate teraviljade toiduks kasutamise dünaamika aastatel 2000-2006

 

Terakaalus  (tuh. t)

 

2000/2001

2001/2002

2002/2003

2003/2004

2004/2005

2005/2006

% 2005/2006

Nisu

72,7

71,9

67,4

67,5

68,2

65,3

89,8

Rukis

44,7

44,6

42,4

39,7

44,2

24,7

55,2

Oder

6,7

7,1

3,3

2,5

2,9

3,2

47,2

Kaer

2,5

2,2

2,1

2,6

2,0

1,8

74,8

Allikas: Eesti Statistikaamet; Elektrooniline andmebaas; Teravilja ressurss ja kasutamine

 

Ainsana on rukki tarbimine suurenenud tööstuslikuks kasutamiseks, mis 2005/2006 põllu-majandusaastal moodustas 10 100 tonni (joon. 1).

 

Joonis 1. Rukki tarbimise dünaamika aastatel 2000-2005

 

Allikas: Eesti Statistikamet, elektroniline andmebaas Teravilja ressurss ja kasutamine)

 

Rukki kasutamine söödana on muutunud praktiliselt olematuks.

 

Rukki nõudluse langus on põhjustanud küllaltki kiire kasvupinna ning kogusaagi vähenemise (joon. 2). Kui aastal 2000 kasvatati rukist veel 28 900 hektaril, siis 2004. aastaks oli rukki pind vähenenud 3,6 korda. Rukki kogusaak langes samal ajavahemikul 60 900 tonnilt 17 900 tonnini.

 

Joonis 2. Rukki kasvupinna ja kogusaagi dünaamika aastatel 2000-2006

 

Allikas: Eesti Statistikaamet. Teravilja ressurss ja kasutamine, Elektrooniline andmebaas

 

Alates 2004. aastast on rukki külvipind ja kogusaak stabiliseerunud.

 

Positiivseks muutuseks on rukki saagikuse suurenemine. Viimase kolme aasta (2004-2006) keskmisena tõusis saak hektarilt 2,5 tonnini. Eelnenud kolmel aastal (2001-2003) oli rukki saak ligilähedaselt 2 tonni hektarilt.

 

Rukki konkurentsivõimest

 

Rukki konkurentsivõimet Euroopa Liidu siseturul on analüüsitud kahes aspektis. Esiteks, tulenevalt ekspordi ning impordi dünaamikast aastatel 2000-2006 ning teiseks teraviljade tootjahindade ühtlustumisest samal ajavahemikul.

 

Rukki eksport ja import

 

Viimastel aastatel 2003-2006 on rukki import võrreldes eelnenud perioodiga (2000-2002) vähenenud (joon. 3). Kui aastatel 2000-2002 imporditi rukist 31 000 -38 000 tonnini, siis pärast ühinemist Euroopa Liiduga ainult 11 000-17 400 tonni. Samal ajavahemikul on aga ka väljavedu peaaegu olematu.

 

Joonis 3. Rukki ekspordi ja impordi dünaamika aastatel 2000-2006.

 

Allikad: Eesti Statistikaamet. Kogumik: Väliskaubandus 2001,2003,2005; Elektroniline andmebaas 2006

 

Peamiseks põhjuseks tuleb lugeda tarbijaeelistuste muutumist, kus rukkist valmistatud leivatoodete nõudlus on kiiresti vähenenud.

 

Olulised muutused on toimunud rukki välja- ja sisseveos ka riikide lõikes (tabel 3). Kui enne ühinemist Euroopa Liiduga eksportisime rukist põhiliselt Lätti ja Leetu, siis pärast ühinemist moodustus valdav osa impordist just nendest riikidest. Tulenevalt Euroopa Liidu turureeglistikust pole Venemaal ja Ukrainal, kes enne ühinemist olid tõsiseltvõetavad partnerid, Eesti turule enam juurdepääsu. Sama kehtib ka Saksamaa kohta, kuid põhjuseks on hinnaerinevused EL siseturul, kus hetkel on Eesti rukkikasvatajad veel teatud konkurentsieelised.

 

Tabel 3. Rukki eksport ja import riikide lõikes enne ja pärast ühinemist Euroopa Liiduga

 

(tuh. tonni) tõsiseltvõetavad partnerid, Eesti turule enam juurdepääsu. Sama kehtib ka Saksamaa kohta, kuid põhjuseks on hinnaerinevused EL siseturul, kus hetkel on Eesti rukkikasvatajad veel teatud konkurentsieelised.

 

 

Enne ühinemist Euroopa Liiduga

 

Pärast ühinemist Euroopa Liiduga

 

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

EKSPORT

 

 

 

 

 

 

 

Läti

11,3

11,1

2,8

0

0

0

0

Leedu

3,4

0,4

11

0,8

0

0

0

IMPORT

 

 

 

 

 

 

 

Saksamaa

29,1

13,5

2,8

0

0

2,9

0

Ukraina

0

12

26,2

5,4

0

0

0

Venemaa

0

0

0

5,2

0

0

0

Läti

0

0

0

0

8,4

13,2

10,3

Leedu

0

0

0

0

0

1,2

0,4

Allikad: Eesti Statistikaamet. Kogumik: Väliskaubandus 2001,2003,2005; Elektroniline andmebaas 2006 

 

Rukki tootjahindade analüüs

 

Eesti teraviljasektori edaspidine konkurentsivõime sõltub sellest, kui kiiresti toimub sisend- ja väljund-hindade ühtlustumine Euroopa Liidu uute ja vanade liikmesmaade vahel.

 

Hindade konvergentsi (ühtlustumise) mõõtmiseks on võimalik kasutada järgmist valemit:

 

HKKi = (Pt0,Ri - Pt0,EEi) / (Pt,Ri - Pt,EEi )

 

Kus

 

HKKi i nda toote hinna konvergentsi koefitsient

 

Pt,EEi i-nda toote lõpphind Eestis (EE);

 

Pt0,EEi i-nda toote alghind Eestis (EE);

 

Pt,Ri i-nda toote t lõpphind võrdlusriigis (R);

 

Pi-nda toote alghind võrdlusriigis(R).

 

t0,Ri

 

Hinna konvergentsi koefitsiendiga saab otsustada ühe kindla toote hindade ühtlustumise või lahknemise üle. Lahtimõtestatult: kui HKK väärtus on suurem kui 1 on tegemist hindade ühtlustumisega;

 

kui HKK väärtus on väiksem kui 1 on tegemist hindade lahknemisega; HKK negatiivne väärtus (>(-1)< viitab eriolukorrale, kus esialgu on toimunud hindade ühtlustumine ning seejärel lahknemine.

 

Käesoleval juhul on võrdlushindadena kasutatud Hollandi Põllumajanduse Ökonoomika Instituudi poolt väljatöötatud tootjahinda. Ingliskeelses terminoloogias "Key prices" ehk tõlkes "võtmehinnad". Oma olemuselt on need ühe või teise põllumajandustoote (antud juhul rukki) kindla metoodika alusel leitud Euroopa Liidu juhtiva liikmesmaa hind.

 

Joonis 4. Rukki tootjahindade dünaamika aastatel 2000-2006

 

Allikad: AG MEMOD database

 

Kõige kiiremini on rukkihindade ühtlustumine toimunud Leedus ja Eestis, kus HKK väärtus viitab küllaltki kiiret tootjahindade suurenemist (joon. 4) Seevastu, arvestades praeguste hinnatrendide arengut, on rukki tootmine Lätis veel pikka aega "võtmehinna" suhtes konkurentsivõimeline.

 

Kuivõrd Lätis toodetud rukis on odavam, siis on ka põhjendatud, miks enne ühinemist Euroopa Liiduga imporditi rukist küllaltki suurtes kogustes Ukrainast ja Saksamaalt ning pärast ühinemist juba Lätist (tabel 3).

 

Rukki tootmiskulud

 

Suurima osatähtsuse rukki tootjakulude struktuuris 2006. aastal moodus-tasid väetised, mille osakaal muutuvkuludest küündis 32 protsendini (joon. 5 ). Ühe hektari kasvupinna kohta kulutati väetistele 854 krooni. Kütte- ja määrdeainete osa moodustas 21 protsenti ning neid kulutati 582 krooni hektari kohta.

 

Joonis 5. Tähtsamate rukki tootmiskulude struktuur 2006 aastal.

 

Muud kulud moodustasid 18 protsenti ning hoolde kulud 13 protsenti. Taimekaitsele kulutati 5 protsenti kogukuludest ehk keskmiselt 138 krooni ühele hektarile.

 

Võrreldes üksikute kuluelementide dünaamikat enne ja pärast ühinemist Euroopa Liiduga on enam suurenenud kulutused taimekaitsele, mis baasperioodiga (2000-2002) võrreldes kasvasid 24,5 protsenti (tabel 4).

 

Tabel 4. Tähtsamate rukki muutuvkulude erinevused enne ja pärast ühinemist Euroopa Liiduga

 

2000/2002

2004/2006

(% )

 

keskmine (kr/ha)

keskmine (kr/ha)

 

Väetised

746

854

114,4

Kütte- määrdeained

522

582

111,5

Muud kulud

483

485

100,4

Hoolde kulud

330

363

110,1

Seemned

282

314

111,3

Taimekaitse

111

138

124,5

Allikas: Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse arvutused 1995-2003;

 

Väetistele kulutati 14,4 protsenti ehk 108 krooni keskmisest rohkem. Pidades silmas kütusehindade tõusu aastatel 2005-2006 kasvasid kütte- ja määrdeainete kulud ühe hektari kohta suhteliselt tagasihoidlikult ulatudes 11,5 protsendini referentsperioodi tasemest.

 

Raske on seletada miks kulutused väetistele 2001 aastal võrreldes aastaga 2000 märgatavalt vähenesid. Kuigi väetiste hind maailmaturul sellel ajal mõnevõrra odavnes on väetiste kulud pinnaühiku kohta rahalises väljenduses sellel ajaperioodil (2001-2002) tavatult madalad (joon. 6).

 

Joonis 6. Tähtsamate kuluelementide dünaamika rukki tootmisel 1 hektari kohta aastatel 2000-2006

 

Allikas: Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse arvutused 1995-2003;

 

Kütte- ja määrdeainete hinnatõusu võib põhjendada diiselkütte hinna-tõusuga 2005-2006. aastal. Muude kulude (jooksev remont, elekter jne) osas pole alates aastast 2000 olulisi muutusi toimunud ning viimased on varieerunud vahemikus 400-500 krooni ühe hektari kohta.

 

Stabiilsed on kulutused seemnele moodustades viimastel aastatel veidi üle 300 krooni hektari kohta.

 

Taimekaitsele kulutati 2006 aastal 139 krooni hektari kohta, mis on jäänud suhteliselt muutumatuks nii enne kui pärast ühinemist Euroopa Liiduga

 

Vaatamata rukki turunõudluse olulisele vähenemisele aastatel 2000-2006 on kasvpind ühe keskmise tootja kohta püsinud alates 2004. aastast küllaltki stabiilne (joon. 7).

 

Joonis 7. Rukki kasvupind ja saak ühe keskmise tootja kohta aastatel 2003-2006.

 

Kõige rohkem toodeti rukist 2005. aastal Tartu maakonnas, kus kogusaak moodustas 29,1 % vabariigis toodetud kogusest (Tabel 5). Viie suurema maakonna rukki kogutoodangu osatähtsus moodustas seejuures peaaegu kolm neljandikku 

 

Võrreldes aastaga 2003 on rukki kogusaak enam kasvanud Viljandi maakonnas ning kahanenud Raplamaal.

 

Tabel 5. Rukki kogusaak, kogusaagi muutus ning tootmise kontsent-ratsiooni koefitsientmaakonniti2005.aastal.

 

Kogusaak

(+ )või ( -)

Kontsentratsiooni

Maakond

2005

võrreldes

koefitsent (CR)

 

(tuh t)

2003

(%)

Tartu

5,92

0,52

29,1

Viljandi

4,04

2,16

48,9 (kaks esimest)

Järva

2,26

0,44

60,0 (kolm esimest)

L-Viru

1,59

-0,93

67,8 (neli esimest )

Põlva

1,37

0,94

74,5 (jne)

Jõgeva

1,32

-0,86

80,9

Valga

0,98

-0,47

85,7

Lääne

0,73

0,22

89,3

Pärnu

0,51

-1,1

91,8

Võru

0,43

-0,19

93,9

Harju

0,40

-1,23

95,8

Rapla

0,32

-2,06

97,4

Saare

0,25

-0,17

98,7

Ida Viru

0,22

-0,05

99,7

Hiiu

0,05

-0,14

100,0

Allikas. Eesti Statistikaamet, Kogumik: Põllumajandus 2003,204,2005

 

Kokkuvõte

 

Kuigi rukki tootjahinnad pidevalt suurenevad, jäävad viimased veel allapoole võrdlusriigina esitatud Saksamaa hindadest. Tootjahindade ühtlustumisega kaotame küll osa konkurentsivõimest, kuid ühtlustunud hinnad ei tähenda veel olulist kaotust. Tuleb arvestada, et referentshinna näol on tegemist ühe kõige konkurentsivõimelisema hinnaga EL liikmesmaades. Seepärast, enamiku vanade liikmesmaade suhtes teravilja-tootmise konkurentsivõime ei kao veel niipea. Pealegi pole lähiajal Eestis ette näha olulist maa- ja rendihindade tõusu. Suhteliselt tagasihoidlikuks, võrreldes vanade EL liikmesriikidega, jäävad ka tööjõu kulud. Kui rukki tootjahindade kasv jätkub samas tempos, on esimesi hinnaühtlustusi võrrelduna referentshinnaga oodata kahe-kolme aasta pärast.

 

Üheks võimaluseks rukkitootmist vabariigis suurendada on impordi vähendamine. Arvestades, et viimastel aastatel moodustas Lätist sisse-veetav rukis 10 000-13 000 tonni aastas, võimaldaks see 2,5 tonnise hektarisaagi korral täiendavalt külvata ligilähedaselt 4500 hektarit. Võimalik on see aga kahel tingimusel. Esiteks, peavad ühtlustuma rukki tootjahinnad Eestis ning Lätis ning teiseks, rukki tarbimine peab jääma praegusele tasemele.

 

Lähiaastatel võib teraviljakasvatuse struktuuris toimuda olulisi muutusi, mis on mõjutatud Euroopa Liidu energeetikaprogrammi suundumustest suurendada biodiisli ning etanooli tootmist rapsist ning teraviljadest. Samas, pidades silmas rukki tera ning kõrre massi tuleks uurida selle kultuuri potentsiaali energiaallikana.

 

 

 

2007 - RUKKILEIVA AASTA: KOOLILEIB

 

URMAS NURK, EESTI LEIVALIIDU TEGEVDIREKTOR

 

Eesti Leivaliit kuulutas 2007. aasta rukkileiva aastaks, mille eesmärgiks on jätkuvalt edendada rukkileivakultuuri ja selgitada rukkileiva tervislikkust elanike, eriti noorte ja laste hulgas. Traditsiooniliselt toimub oktoobri esimesel nädalal ka igaaastane üle Eestiline leivanädal, sel aastal juba kümnendat korda. Rukkileiva aasta peamiseks ürituseks on Koolileiva kui tervisliku rukkileiva väljatöötamine koos lastega ja tervisliku toitumise spetsialistidega.

 

KOOLILEIB - tervislik ja lastele maitsev

 

Eesti Leivaliit on juba aastaid planeerinud koolipiima kõrvale tuua õpilaste lõunalauale ka tervislik ja maitsev koolileib. Selleks kavandame sellel aastal välja töötada koolides ja lasteasutustes toitlustamiseks tervisliku ning laste ja noorte maitsele vastava rukkileiva, nimetusega "Koolileib". Samas kujundada leivale ka ühtne üle Eestiline pakend.

 

Eesti Leivaliidu missioon on rukkileiva kultuuri edendamine. Kahjuks süveneb järjest tendents, et meie noored taanduvad üha enam leiva söömisest. Kui Leivaliit ei saa sekkuda koduse toidu menüü koostamisesse, siis koolides ja lasteaedades peaksime küll saama leiva tarbimist suurendada. Kuna on olnud nurinat, et lastele ei maitse see või teine leib, siis käesoleval rukkileiva aastal oleme planeerinud projekti, mille lõpptulemuseks peaks olema laste maitse järgi valmistatud ja tervisliku toitumise spetsialistide poolt heaks kiidetud KOOLILEIVA retseptuuri väljatöötamine ning koolisööklates pakkumine. Leib saab loomulikult olla vaid rukkileib kui kõige tervislikum leib.

 

1. 2. veebruaril toimus Pärnus hariduskonverentsi raames mess "Ärimaailm koolidele", kus osales ka Eesti Leivaliit ja tutvustas koolijuhtidele KOOLILEIVA projekti tegevusi ning lõppeesmärki. Messil oli koolidel võimalus ennast projektis osalemiseks registreeruda ja seda võimalust kasutas 14 kooli üle Eesti.

 

Märtsi-aprilli kuu jooksul planeerisime 30 erinevas koolis läbi viia rukkileibade pimetestid, selgitamaks välja lastele maitsva leiva maitse. Testimisele tahame kaasata kõigi maakondade ja suurlinnade koole. Testimise viivad läbi Eesti Leivaliidu ettevõtted kohtadel. Edasi töötatakse välja tootjate ja tervisliku toitumise ekspertide koostöös KOOLILEIVA retsept, mis antakse leivatootjatele üle oma tootmisesse juurutamiseks.

 

1. septembriks 2007 peab KOOLILEIB olema koolides õpilaste toidulaual.

 

KOOLILEIVA pakendi kujunduse teevad lapsed ise. Selleks kuulutavad koolid õpilaste hulgas välja leiva pakendi kujunduse joonistuste võistluse, mille käigus selgitatakse osavõtva kooli parim kujundus ning seejärel teeb projekti toimkond lõpliku valiku - see saabki olema KOOLILEIVA pakendi kujunduseks.

 

Eesti Leivaliit esitas Patendiametile avalduse nimetuse KOOLILEIB kaitsmiseks Liidu nimele kaubamärkide registris. Protsess on praegu menetlemise staadiumis. Eesmärgiks on tagada, et nimetus KOOLILEIB ei satuks šokolaadi, hamburgeri, saia jms pakendile, vaid tähendaks ikka ühemõtteliselt rukkileiba.

 

Teoksil oleva projektiga loodame saavutada tulemuse, kus lastele pakutakse koolisööklas tervislikku ja maitsvat rukkileiba. Ja mis põhiline

 

-et lastele see leib maitseks. Koolileiva projekti patrooniks on pr. Evelin Ilves.

 

Eesti Konjunktuuri Instituudi ja Statistikaameti andmetel tarbiti Eestis 2004.a. leiba inimese kohta 26,5 kg ehk siis 72,5g päevas. Möödunud 2006. a olid need arvud vastavalt 22,8 kg ja 62,5 kg Tervisliku toitumise spetsialistid soovitavad süüa ca 200g leiba päevas.

 

Statistikaameti andmeil osteti 2004. aastal ühe elaniku kohta 26,4 kg leiba, sama number 2006. aastal oli 22,8 kg. See näitab jätkuvalt leiva tarbimise vähenemise trendi ja leiva söömise tervislikkuse teemal tuleb ka edaspidi teavitustööd teha.

 

JÄTKU LEIBA! JÄTKU KOOLILEIBA!

 

 

 

ROHELINE RUKKIPÕLD-TOIDULAUD METSLOOMADELE JA RÄNDLINDUDELE

 

MADIS AJAOTS, PILSU TALU PEREMEES

 

Eesti Rukki Seltsi volikogu võttis 1. novembril 2006 vastu tegevuskava aastateks 2007 - 2009. Tegevuskava IV punkt järgi tuleb luua rukkikasva-tusele ja rukkitoodetele soodne majanduspoliitika. Selleks tuleb koostöös Keskkonnaministeeriumi allasutustega välja selgitada ja otsida võimalusi metskitsede ning rändhanede toidulaua laiendamiseks. Just talirukki laialdasem kasvatamine aitab vähendada metsanoorendike ja kultuurpõldude kahju. Selline üleskutse tekitas minus meeldiva uudis-himu, sest olen jahimehena sellise tegevusega mitmeid aastaid tegelenud. Metsloomadele söödapõldude rajamiseks on olnud erinevaid põhjuseid.

 

Põllumehena soovin, et metsloomad jääksid oma territooriumile: sinna kuhu nad kuuluvad.

 

Oma perele leivakõrvase teenimisel olen olnud sunnitud kasutama järjest suuremaid masinaid, mis metsloomadele võivad saatuslikuks saada. Põllumajanduses töötavad masinad, mis häirivad metsloomi.

 

Selleks, et inimesed ja metsloomad saaksid kõrvuti eksisteerida üksteist oluliselt häirimata, olen rajanud metsloomade rukkipõllud kraaviäärtesse, kus intensiivne põllumajandus ei tasu majanduslikult ära.

 

Metsade keskel asetsevail põldudel on mullad vähem viljakad, märjemad ja valgust on vähem. Sinna rajan külvid siis kui nn. tulupõllud on külvatud: enne jaanipäeva. Kasutan minimaalselt taimekaitsevahendeid ja mineraalväetisi. Sügiseks on sellised põllud ülekasvanud ja talveks metsloomadele väga hea toidulisa. Sellega hoian tootmispõldudelt metskitsede talvekahjud eemal. Metskitsedele meeldivad ka talirapsi ülekasvanud orased ja metssigadele olen külvanud maisipõllud.

 

Rannu Jahiseltsi territooriumil olen seda teinud teadlikult.

 

Jahimehena kindlustan mitme erineva ulukiliigi olemasolu söödapõldude lähedal oma jahi territooriumil, et hõlbustada jahti. Korrapärase hoolduse tulemusena tean, millised metsloomad elavad selles piirkonnas ja vajadusel saan reguleerida nende liigilist ja vanuselist koosseisu. Selliste söödapõldude olemasolu hoiab metsloomad ka suurematest maanteedest eemal. Minu põllupidamine asub Lääne -Tartumaal Võrtsjärve ääres. Sügisel ja kevadel rändlindude rände ajal on meie põllud mitte rohelised vaid mustad. Eelmise aasta sügisel kui levisid jutud linnugripist, olin tõsise mure ees: kuidas korraldada põllutööd keset tohutuid linnuparvi. Linnugripi ohu tõttu pesid töömehed traktoreid hoolikamalt kui varasematel aastatel.

 

Olen lugenud Soome põllumajanduse keskkonnamäärust ulukite põllu-pidamisest: kompenseeritakse selline tegevus, kus põld on rajatud vähemalt kahest kultuurtaime liigist. Sellise põllu heinasaaki ei tohi kasutada tootmiseks ja saak tuleb jätta metsloomade söötmiseks. Heina võib panna redelitele või kuhjadesse.

 

Inglismaa põllumehed on rääkinud põllumajanduse tuleviku toetamisest, kus suund on võetud metsloomade ja -lindude kaitseks, vihmausside kaitseks, erinevate mitmekesise taimekoosluste esinemisele looduses.

 

Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) bioloogilise mitmekesisuse seireandmete kogumine Pilsu talu maadel 2006. aastal näitas põllulinnu asutustiheduseks 10 ha kohta 7 paari, mis on keskmisest näitajast suurem.

 

Eestis oli metskitsede arvukuseks 2005. aastal 55 000 looma. Talvel sööb täiskasvanud metskits 1,5 kg päevas, sellest osa on roheline rukkioras. Kõik Eesti metskitsed kokku söövad ühe talvepäevaga 44 tonni ehk 1 ha rukkiorast. Hanesid kütiti 2004. aastal 1655 lindu.

 

Lindude käekäigule põllumajandusmaastikus on Lääne-Euroopas pööratud suurt tähelepanu. Üheks põhjuseks on antud elupaiga suur osakaal sealsetes maastikes. Paljude linnuliikide arvukus aga kahaneb väga kiiresti ning on seepärast muutunud pea ohustatuks - nad vajavad kaitset. Euroopa põllumajandusmaastiku 1990-2000 linnuseire ülevaates on näiteks 58-st linnuliigist tervelt 41 langeva arvukusega .

 

Eestis on põllumajandusmaastike linnustikule pööratud väga tagasi-hoidlikku tähelepanu, keskendutud on pigem üksikute liikide arvukuse uurimisele. Euroopa Liidu toetuste mõjul võib meid ees oodata aga kiire maaelu ja sellega seotud maastike muutus. Ääremaad võivad jääda põllumajanduslikust kasutusest välja ja võsastuda, samas asulate lähedal toimub põllumajandusliku tegevuse intensiivistumine.

 

Suurtootmine oma ulatuslike tootmisväljadega on vaesustanud põllu-majandusmaastiku üldpilti ja hävitanud paljudes kohtades traditsioonilise maastikumustri.

 

 

 

KOHALIK RUKIS MUUTUB KASULIKUMAKS NII KASVATAJALE KUI TARBIJALE

 

LEONHARD PUKSA, EESTI RUKKI SELTSI JUHATUSE ESIMEES

 

Tänane konverents andis hea ülevaate ja täiendava informatsiooni rukki kasutusvõimaluste avardumise kohta. Kuulsime põllumajandusministee-riumi, aretajate, teadlaste, äriühingute ning loodussõprade seisukohti.

 

Kõigist ettekannetest järeldub, et rukis on väga mitmekülgne, ilmastiku-kindel ning küllalt vähenõudlik kultuur kõrge väetusfooni ja keemilise taimekaitse suhtes. Seega väga loodus- ja keskkonnasõbralik vili, mis ei kurna põldu eriti tema künnikihis, vaid võtab toitu ja vett ka kuni 2 m sügavuselt.

 

Siiani pärssis rukkikasvatust madal turuhind, mille surus alla mujalt pakutud odav vili. Majandussituatsioon on hakanud muutuma. Kütuse hind tõuseb ning seega kallineb ka transpordi hind. Leiba ja viina ning isegi pudelivett tasub veel Valgast Tallinna vedada. Aga vedada Valgast Tallinna rukist on juba kallis.

 

Kallis on vedada ka piiri tagant, kus üliodavat rukist ei ole enam saada. Seega tasub rukkikasvatamine üha ära enam siinsamas Eestimaal -tarbijale lähemal.

 

Rukkile on meil põhiliselt 2 tarbijat: Tartu Veski - jahu jahvatamiseks ja Rakvere Piiritusetehas - piirituse tootmiseks. Kuulsime nende ette-kannetest, et mõlematel on võimsust ja turgu kuni 25 tuhande tonni rukki töötlemiseks. Seega praegune esmavajadus on 50 tuhande tonni rukki jaoks. Viimaste aastate saagikuse arvestamise järgi nõuaks see 20 25 tuhandelist külvipinda. Rukki Selts teeb lobitööd, et juba sel aastal niipalju rukist külvataks. Meenutame, et eelmisel aastal külvati 14 700ha.

 

Rukis annab meie teraviljadest kõige enam välja piiritust. Piiritusest saab toota etanooli, millel on suur tulevik kütusetööstuses. Loodame, et ka Eestimaal hakatakse rukist kasvatama etanooli tarbeks.

 

Täna kuulsime, et rukis on ka kõige põhurikkam teravili. Tera ja põhu vahekord kõigub saagis 1:1. Seega saame samapalju kui teri ka põhku. Põhu kütteväärtus ei jää alla hakkepuidule. Aga põhk on ka asendamatu allapanu karjalautades.

 

Loodan, et meie Seltsil ainult rukki kiitmisega varsti enam tegelda ei tule. Rukis kiidab juba ennast ise, sest ainukesi vaenlasi, kes on "välisvaenlased", hakkab vähemaks jääma.

 

Rukki Selts on võtnud endale missiooni vahendada probleeme ja teha enam koostööd ketis kasvataja, jahvataja, küpsetaja, müüja ning tarbija. Algatasime koos Põllumajandus - Kaubanduskojaga ümarlaua arutelud, et saavutada enam koostööd kodumaisest rukkist toodetud leiva pakkumisel tarbijale. Ees on pikk tee, sest iga ketis osaleja tahab saada enam kasumit ja enam turgu ning huvi, kas leib on toodetud kodumaisest rukkist - neid enamikus ei huvita. Seda kuulsite ka piirituse sissetoomise ja kasutamise kohta Eesti suurima viinatootja poolt. Siin on edasiminekuks ainult üks lootus. Tarbija on kuningas ja tema otsustab, mida ostab, mida mitte. Väljapääs on tarbija informeerimise ja koolitamises. Tuleb hakata avalikult nõudma kodumaise päritoluga toitu. Sellega toetame oma põllumajandust, muudame ta konkurentsivõimelisemaks. Arengukava "Eesti toit" ettevõtmisi tuleb igati toetada. Seltsil on järgmise üritusena plaanis seminar - ümarlaud juunikuus, et tugevdada koostööd kõigi "rukkiketis" osalejate vahel. Loodame selles missioonitöös edu.

 

Tahan tänada kõiki esinejaid ja konverentsist osavõtjaid. Olen veendunud, et kohalik Eesti rukis on muutumas kasulikumaks nii kasvatajale kui tarbijale. Suur tänu!