Aasta 2005

Rukki Seltsi esimene avalik üritus toimus 10. veebruaril Põllumajandus-ministeeriumi saalis ja selleks oli

UUE RUKKIRAAMATU ESITLUS

Nii nagu esimene trükk, valmis teine täiendatud väljaanne kirjastuses “Ilo”. 216-leheküljeline kaunilt kujundatud raamat sai teoks Põllumajan-dusministeeriumi ja sponsorfirmadetoetusel. Sissejuhatusestõdebraamatu autor-koostaja Vello Pilt, et eesmärgiks ei ole jäädvustada kirjasõnas ainult Seltsi tegemisi, vaid anda ülevaade rukkikasvatusest, sordiaretusest ja leivategemisest Eestis, edastada sõnum ununema kippuvatest rahvuslikest aadetest.

Raamatu esitlus kujunes meeldejäävaks peoks, kus süstiti optimismi nii sõnades kui muusikas. Põllumajandusminister Ester Tuiksoo, Põllu-majandus-Kaubanduskoja juhatuse esimehe Ants Käärma, Vabariigi Presidendi nõuniku Ester Šanki, rukkiseltsi eestvedajate Vahur Kuke, Leonhard Puksa jt. headele soovidele järgnes lausa minikontsert Seltsi liikmelt, Rukkiräägu kultuuripreemia laureaadilt Voldemar Kuslapilt. Lõpuks lasti hea maitsta rukkitoidul, mille kõrvale kuulus ka pits rukkiviina.

KRAHV BERGI MÄLESTAMISKONVERENTS

Nädalapäevad hiljem, 16. veebruaril sõideti Sangastesse. Just sel päeval 160 aastat tagasi sündis siinse meeldejääva lossi rajaja ja omanik Friedrich von Berg, kes võiks öelda märgistas Eesti maailmakaardile uute taimekultuuride loomises oma suure tuntuse võitnud rukkisordiga “Sangaste”. Kuid krahv ei olnud ainult rukkiaretaja, vaid tipp-põllumees ja teadlane. Seepärast oligi sünni-aastapäeval peetud konverentsi nimi sõnastatud nii: “Mitmekülgne põllumees krahv Fr. von Berg – 160.” Põhikorraldajaks Eesti Akadeemiline Põllumajanduse Selts koostöös Eesti Rukki Seltsiga.

Pärast austusavaldust kohalikul surnuaial, kus magab oma igavest und Eesti maaelu Grand Old Man, suunduti lossikülla. Siinne kodu-uurija Naima Ilves tutvustas külatoa eksponaate, mis mõistetavalt seotud eelkõige krahv Bergi tegevusega.

Pilkupüüdev punastest tellistest loss on õigusega Sangaste sümbol. Seegi on üks osa laiade huvidega mehe mitmekülgsest pärandist. Inglismaalt Windsori palee välimusest saadud inspiratsioonist tellis noor mõisaomanik silmapaistvalt arhitektilt Otto Pius Hippiuselt projekti, mida ta ise ehituse käigus oskuslikult täiustas. Aastail 1879 – 83 valmiski suursugune ehitis. Lossi saali akustika on hämmastav. Selles võisid veenduda ka konverentsist osavõtjad, kui krahvi rollis Margus Ameerikas rõdult neid tervitas.

Mälestuskonverentsi avas Rukki Seltsi president VAHUR KUKK, kes rääkis rukkikrahvi hindamatust jäljest meie teraviljaaretusse ning tema elutöö jätkumisest Jõgeva Sordiaretuse Instituudis.

Õiguse rukkikrahvi tiitlile andis ülemaailmne tunnustus rukkisordile “Sangaste”, mis on kestnud tänaseni. Kuid Friedrich von Berg jättis sügava jälje paljudel teistelgi aladel. Selle mõttega alustaski oma sisukat ettekannet Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi president HELDUR PETERSON:

“Kindlasti peame temast kõnelema veel kui hobuste ja veiste tõu-aretajast, arhitektist, metsa- ja pargikujundajast, melioraatorist, vee-värgi- ja viljasorteerimise insenerist, korvipunumistööde uuendaja ja jahindusvaldkondade asjatundjani välja.

Oma teadmiste poolest võiks Fr. von Bergi panna Karl Ernst von Baeri (1792 – 1876) või ka uaaegse Liivimaa Üldkasuliku Ökonoomi-lise Sotsioteedi presidendi, akadeemik Aleksander Middendorfi(1815– 1894) kõrvale. Julgen väita, et viimane krahvitiitliga üldtuntud põllumajandusteadlane Friedrich von Berg oli praktikuna ja ideede otsese ellurakendajana oma eelkäijatest veelgi tugevam.”

Esineja pühendas oma põhiaja Eesti hobusekasvatusele, kuna meie tori tõug sai alguse krahv Bergi poolt Poolast toodud täkust Hetman, kelle skeletti säilitatakse Eesti Põllumajandusmuuseumis.

Krahv Bergi tegevusest metsanduse alal rääkis põhjalikult metsandus-teadlane HEINO KASESALU. Oma paljudel reisidel huvitus asja-osaline uutest taimeliikidest ja puudest. Ta avaldas hulgaliselt kirjutisi eri paikade floorastja faunast.Erilisthuvitundistatammevastuningtegeles selle kultiveerimisega oma mõisas. Ajakirjas “Eesti Mets” ilmus 1924. aastal pikk artikkel “Puuseltsid Sangaste metsas ja pargis”, milles ta teeb rohkesti tähelepanekuid tammede kasvu kohta ja nimetab tamme meie kõige väärtuslikumaks puuliigiks.

Sangaste mõisaperemehe panusest maaparanduse alal mitte ainult kodukohas, vaid kogu Liivimaa ulatuses andis ülevaate ÜRJO SIHVER.

Eesti Rukki Aasta korraldamise eesmärgist ja kavadest teavitas osalejaid Seltsi juhatuse esimees LEONHARD PUKSA. Keskustelu jätkus rikkalikus lõunalauas ja kuluaarides.

KONVERENTS “SANGASTE RUKIS 130”

Konverents peeti traditsiooniliselt Tartus Maaülikooli aulas. Üritus valmistati põhjalikult ette. Iga osavõtja sai ka spetsiaalse trükise kõne alla tulevate põhiettekannetega.

Pidulik avalöök anti Rukki Seltsi meeleoluka lauluga. Traditsioonilises avasõnas rõhutas Seltsi president VAHUR KUKK, et “austust ja lugupidamist eesti sortiaretuse vastu on suurendanud asjaolu, et tali-rukkisort “Sangaste” on käesoleval ajal maailma vanim põllumajanduslikus tootmises kasutatav kultuursort. Sorti “Sangaste” on kasutatud paljude sordiaretusasutuste poolt aretusprogrammides talvekindluse ja tera kvaliteedi tõstmise eesmärgil ning lähtematerjalina talirukki lühi-kõrrelise lähtematerjali loomisel.”

Pärast põllumajandusministri ESTER TUIKSOO päevakohast pöör-dumist, asusid üksteise järel kõnepulti konverentsi põhiesinejad: Põllu-majandusmuuseumi teadur ELLEN PÄRN, sordiaretaja ILME TUPITS, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi president HELDUR PETERSON, Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees JAANUS MARRANDI, Põllu-majandusministeeriumi asekantsler ANDRES OOPKAUP, TÜ lektor URMAS KOKASSAAR, Leivaliidu juhatuse liige UNO KALDMÄE, Fazeri peatehnoloog VIIU MAGNUS, Rukki Seltsi juhatuse esimees LEONHARD PUKSA jt.

Mõned väljevõtted kõnelejatelt:

ELLEN PÄRN:
Rukis on eeslase kõige püham vili, meie leivavili… Talirukki suurem levik alates 11. sajandist ei tähendanud mitte ainult uue vilja-kultuuri juurdetulekut, vaid ka muutust maaharimises ja kogu maa-kasutussüsteemis…
Rukist veeti ilmselt juba enne ristirüütlite vallutusi Eestimaalt välja, kusjuures vili (eelkõige rukis) jäi Eesti alal peamiseks ekspordikaubaks kogu keskaja vältel…
Meie esivanemad suhtusid leivaviljasse suure lugupidamise ja austusega, mida kajastavad ka paljud traditsioonid ja kombed.

ILME TUPITS:
Korduvalt aina saagikamaid ja talve üleelanud taimi valides õnnestus krahv Fr. Bergil 1975. aastal saada katsepõllult suurepärane saak. Seda aastat luges ta sordi aretamise alguseks…
192 0. aastal asutati Jõgeva Sordikasvandus, kus juhataja ja teraviljade aretajana asus tööle Mihkel Pill (1884 – 1951). M. Pill oli enne Jõgevale asumist mõnda aega Fr. Bergi aretustöös abistanud ja isegi asendanud, kui krahv välismaal viibis. M. Pillile oli rukis kui peamine toiduvili väga südamelähedane ja talirukki aretus oli Sordikasvanduse tööplaanis esimesel kohal…
Mõne aasta möödudes oli selge, et “Sangaste” oli välismaiste sortidega võrreldes talvekindlam ja ületas neid saagikuselt ning M. Pill soovitas juba 1926. aastal põllumeestel rohkem “Sangastet” kasvatada….
Pärast krahv Fr. Bergi surma jätkus “Sangaste” rukki aretustöö ja seemnekasvatus Jõgeva Sordikasvanduse eestvedamisel Sangastes.

ANDRES OOPKAUP:
Rukkikasvatuse perspektiivsed probleemid on seotud peamiselt sellega, milliseks kujuneb tulevikus nõudmise ja pakkumise vahekord…
Valmimas on Euroopa Komisjoni maaelu arengu määrus ja strateegia suunised, mis on aluseks maaelu uue arengukava väljatöötamiseks aastateks 2007 – 2013. Määruses on sätestatud võimalused arvestada Euroopa kokkulepitud prioriteete ja mitmekesise maapiirkonna erivajadusi. Esiteks on võimalik toetada rukkikasvatust keskkonna-sõbraliku tootmise mahetootmise meetme kaudu, milles peamine nõue on külvikord ja viljavahetus.
Teiseks on võimalik rakendada põllumajandusliku keskkonnatoetuse meetmest maa talvel taimkatte all hoidmise alategevust.
Kolmas võimalus on rakendada kohalike sortide toetamise alategevust keskkonnatoetuste meetme alt…
Eesti riik on algatanud alates 2005-ndast aastast rahvusliku programmi “Eesti Toit”. Programmi sees on ruumi ka rukkileivale ning selle omaduste tutvustamisele.

URMAS KOKASSAAR:
Rukki ja leiva vahele kiputakse sageli suisa võrdlusmärki kirjutama. Vaieldamatult on rukki kõige ilmsem toodang Eestis rukkileib, kuid rukkist saab valmistada ka muid toidutooteid, millega tarbijad kas rohkem või vähem teadlikult kokku puutuvad.
Teistesse toiduainetesse lisatakse rukist kas rukkiterade (teriste), rukkikliide, rukkihelveste või rukkijahuna.
Mida annab rukkilisand erinevatele toiduainetele?
Esmalt võimaldab see paljudel juhtudel suurendada taimse komponendi osakaalu meie igapäevases toitumises. Teiseks annab igasugune rukkilisand olulise panuse toiduaine bioväärtuse suurendamisse süsivesikute, valkude, asendamatute rasvhapete, mineraalühendite, vitamiinide, mikroelementide, polüfenoolsete antioksüdantide ja kiudainete tasandil. Kolmandaks, rukkilisandiga traditsioonilistel toiduainetel avaldub ka uudne maitsevarjund.

UNO KALDMÄE:
Eesti Leivaliit on teinud järjekindlat tööd leiva kui tervisliku toiduaine propageerimisel. Projekti “Rukkileib meie laual” algatas Leivaliit
1998. aasta sügisel, kui korraldati esimene leivanädal. Need toimuvad Eesti erinevates paikades. On välja kujunenud traditsioonid oma kindlate ettevõtmistega…
Leivanädal on hea võimalus pöörata kõigi tähelepanu oma toitumisele ning teha rahva tervist ja Eestimaa arengut toetavaid toiduvalikuid.
Et Eesti lapsed ei hakkaks rahvustoiduks pidama hamburgerit ja frii-kartuleid, peaks meie toidulaual iga päev olema tavaline kodumaine leib-piim-kartul.

VIIU MAGNUS:
Meie koha ja kultuuriruumis saame rääkida  o m a  rukkileivast, millel on järgnevad tunnused:
1) kuju – piklik, ovaalne või ümmargune põrandaleib;
2) tehnoloogia – kääritatud keeduga (magushapu rukki- või  & nbsp; peenleib);
3) koostis – valmistatakse erinevatest rukkijahudest: rukkipüüljahu
 (peenleib), kroovjahu, täisterajahu.
Nõuded rukkileibadele on muutunud. Meie tarbija eelistab vähem happelist, kergemat, tervislikku rukkileiba. Eelistatud tehnoloogia, millega meie tööstused rukkileiba valmistavad, on kääritatud keeduga või keedulisandiga hapendatud rukkileivad – sõltuvalt kasutatavatest rukkijahudest. Niisiis on traditsioon selliselt leiba valmistada meil säilinud siiani ja selline magushapu peen- ja rukkileib on ka praegu enim hinnatud.

LEONHARD PUKSA:
Rukis ja rukkileib on omandanud meil rahvusliku sümboli mõiste, mis ühendavad maad ja linna, tööd ja kunsti. See seab meile kohustuse, et tänapäeval kiiresti muutuvas maailmas püsiks eesti rukis ja tervislik rukkileib ning sellega seonduv kultuurivaramu…
Eesti rukki ajaloost ja meie Seltsi senistest tegemistest annab ülevaate Eesti Rukki Raamat, mille teine täiendatud trükk hiljuti ilmus. Võiks öelda, et see on meie Seltsi “piibel”…
Seltsi ettevõtmised on toonud teadmisi ja rõõmu kõigile osalejaile, mida tänagi võin kinnitada.
Rukki aasta peaks saama pöördepunktiks, kus me ühisjõul suudame panna riigijuhid mõistma, mida tähendab meile rukis ja sellega seonduv. See on sõna otseses mõttes Eesti märk, mille tutvustamist tuleb igati toetada.

Järgnenud mõttevahetuses kõlas murenoote rahvusvilja ja ehtsa rukkileiva kestmise üle. Asekantsler Andres Oopkaup loetles võimalusi, mida rukkikasvatuse toetuseks saaks Euroopa Liidu reglementeeritud tingimustes rakendada, kuid millegipärast pole neid rakendatud. See sundiski “Videviku” peatoimetajat Ants Tammet oma otsekoheses ülesastumises öeldud mõtteid tagantjärele ka lehelugejatega jagama.

“Oma leib lauale!” – nii pealkirjastas ta kirjatüki 14. aprilli “Videvikus”. Mõned katked sellest:

“Lihtjahust rukkileib on nii minu kui ka paljude teiste talulaste meelest ainuliselt erilisel kohal – leiba ei nimetatud (ega nimetata) ju üldse mingiks toiduks või toiduaineks, leib oli ja on lihtsalt leib. Laiemas või üldisemas mõttes tähendab leib aga sootuks rohkemat kui üksnes kartuli-, liha- või silgukõrvast – kui keegi saab (söandab) väärikalt tõdeda, et tal on  o m a  leib laual, siis tähendab see, et peale korraliku rukkileiva on sel inimesel ka kogu muu vajalik toit põhiliselt omast käest võtta…
Omal ajal, kolmekümnendate aastate alguses, kui rukki külvipind oli EV-s langenud ohtlikult väikeseks, jätkus riigiisadel oidu ja otsustavust olukorra päästmiseks – kokkuostuhindade topeldamisega saavutati kogu rahva täielik varustamine oma rukkiga lausa aastapealt ning loodi tarvilised tagavaradki. Nüüd aga jäi kuidagi mannetu mulje: tõstsime küll mõned aastad tagasi korraks veidikene rukki varumishinda, aga sel sammul polnud rukki kasvupinna suurendamiseks mitte mingisugust mõju – põllumees justkui ei märganudki seda meedet…
Napi aja vältel ei taastu ju veel põllumehe usaldus ruineerivalt liberaalset majanduspoliitikat järgiva riigi suhtes – leivafirmadtoovadväljast rukist ja nisu sisse ning nimetavad saadud seguleiva avalikkust kavakindlalt eksitades rukkileivaks.
… Meil, tarbijail, ei jää muud üle kui hakata lihtjahu ostma (siin-seal seda leidub) ning püüda ise endale korralikku, tervislikku leiba küpsetada.”

Maøoorsema tooni andis päevale suuremate rukkikasvatajate – AS Tartu Agro, OÜ Kabala Agro ja OÜ Ivax Simunast – austamine ning Rukkiräägu Kultuuripreemia üleandmine tuntud lauljale, Seltsi aktiivsele liikmele Voldemar Kuslapile.

Nagu algul mainitud, andis Rukki Selts välja omaette brošüüri, kus on ka Harri Kübara koostatud lühiülevaade krahv von Bergi eluteest.

EESTI RUKKI JUUBELIPIDU SANGASTES

Ettevalmistused 2. juuli suurpeoks algasid varakult, kuna see üritus pidi saama kogu rukkiaasta kulminatsiooniks. Ettevalmistusgrupp käis korduvalt Sangastes. Seltsi juhid said Eesti-Soome Seltsi esimehe Enn Anupõllu vahendusel kokku toonase Soome Vabariigi suursaadiku Jaakko Blombergiga. Temalt saadi nõusolek osaleda krahv Bergi mälestussamba rajamisel. Oli ju Friedrich Berg Soome kodakondne. Rukki Selts võttis oma hooleks pronksbüsti valmistamise, aluskivi raiumine pidi toimuma Soomes Tamperes.

Seltsi eestvõtmisel sisustati lossis Põllumajandusmuuseumi abiga rukkituba, kus kesksel kohal “Sangaste” sordi aretuslugu ning hilisem võidukäik.

Lisaks rukki suvepeo n.ö. ametlikele tseremooniatele – pidulik aktus, mälestussamba ja rukkitoa avamine – pidi toimuma ehtne suvepidu. Kavandati rukkitoodete ja eesti rahvustoitude laat ning originaalne kontsertetendus. “Vanemuise” näitleja Raivo Adlas, kel taolistes asjades eelnev kogemus, oli nõus appi tulema ning krahvi ennast eri stseenides kehastama. Oma panuse lubas lavastajana anda Seltsi aktiivne liige Rukkiräägu kultuuripreemia laureaat Tõnis Kask. Teisedki sama tiitliga mehed ning Seltsi patrioodid Heldur Jõgioja ja Voldemar Kuslap olid nõus kandma hoolt muusikalise osa eest. Nõu ja jõuga olid abiks kohalikud rahvatantsuedendajad ning Ülle Jantson Viljandi Kultuuriakadeemiast.

Nii valmiski omapärane vabaõhulavastus. Lisaks juba nimetatud tegijatele astusid menukalt rahva ette Valgamaa rahvamuusikud eesotsas õdede Anu ja Triin Tauliga ning “Suveniiri” solistid Sirje ja Rein Kurg. Ladusate vahejuttude eest hoolitses Kaarel Tuvike.

Enamik lossis paikneva hotelli tubadest broneeriti aegsasti. Oli ju saabumas Bergide suguvõsa esindajaid Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja Kanadast.

Siin ongi vast sobilik ära tuua juubelipeo kava.

EESTI RUKKI JUUBELIPIDU

Krahv Fr. Berg 160; Sangaste rukis 130

RUKKIPEO KAVA
10.00 Rukkipärja ja lillede asetamine krahv Friedrich von Bergi hauale Sangaste kalmistul
 Eesti Rukki Selts, Jõgeva SAI, Akadeemiline Põllumajanduse Selts, Sangaste vallavalitsus.
10.30 Külaliste registreerimine ja Eesti Rukki Raamatu esitlus – soodusmüük
 Eesti Rukki Selts
11.00 Juubelipeo avamine lossi saalis, “Krahvi tervitus”, rukkiseltsi laul
 Avakõne: Vahur Kukk – Seltsi president
 Tervituskõne: Arnold Rüütel – Vabariigi President, Seltsi patroon
 Juubelikõne: Vahur Kukk
 Tervituskõned: Ester Tuiksoo – põllumajandusminister, jt.
11.50 Eesti Rukki Seltsi aumärkide ja “Sangaste rukis 130” suveniirkottide üleandmine
 Vahur Kukk, Leonhard Puksa, Mati Koppel
12.15 Ausamba avamine “rukkikrahv” Friedrich von Bergile lossiesisel platsil
 Eesti Rukki Selts, krahv Bergi Fond, Soome Suursaatkond, AS Tartu Veski, Sangaste vallavalitsus
13.00 Rukkileiva ja eesti toitude laada avamine
 Avasõna: Ester Tuiksoo – põllumajandusminister, Neeme Raig –
Eesti Leivaliidu preside nt
14.30 Sangaste rukkitoa avamine
 Eesti Rukki Selts, Põllumajandusministeerium, Sangaste vallavalitsus

KONTSERTETENDUSE KAVA
15.00 Aupaugud, etenduse teadustus
 Kaarel Tuvike
 Valgamaa Rahvamuusikute esinemine
 Ants Taul, Tarmo Noormaa
 1. stseen krahv Bergi elust:
 aasta 1875 – noorusearmastus, “Sangaste” rukkisordi sünd.
 Raivo Adlas.
 Rahvalaulikute esinemine
 Mulgikeelsed laulud: Anu ja Triin Taul.
 2. stseen krahv Bergi elust:
 aasta 1893 – muljeid Chicago maailmanäituselt, järjekordne auhind “Sangaste” rukkile.
 Raivo Adlas, Sangaste kantritansijad jt.
 Sangaste rahvatantsijate esinemine
 Esinevad laste-, nais- ja segarühmad
 3. stseen krahv Bergi elust:
 aasta 1930 ja hiljem.
 Meenutused, legendid, intervjuud…
 Raivo Adlas, Kaarel Tuvike
16.50 Ansambli “Suveniir” kontsert
 Kontsertmeister Heldur Jõgioja.
 Solistid Rukkiräägu kultuuripreemia laureaat Voldemar Kuslap,
 Sirje ja Rein Kurg.
17.30 Pidulik lõpetamine
 Rukkiaasta tänukirjade ja rukkipärgade üleandmine.
 Eesti Rukki Selts, Viljandi Kultuuriakadeemia, Sangaste vallavalitsus

Pidupäeval viisidki paljude asjahuviliste teed Sangastesse. Arvatavalt oli Lossikülas koos ligi tuhat inimest. Siin oleks kohane tsiteerida ajalehte “Valgamaalane”:

“Laupäeval, 2. juulil toimus Sangastes Eestimaa piiridest kaugele väljapoole ulatuva tähtsusega suursündmus – Eesti rukki juubelipidu. Tegelikult tähistati sel päeval Sangaste lossis kahte lahutamatut tähtpäeva – krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi 160. ja Sangaste rukki 130. aastapäeva.
/- - - /
Juubelipidu Sangastes algas rukkikõrtest pärja ning lillede asetamisega krahv Bergi kalmule.
Krahv Friedrich Bergi elust ja tööst ning Sangaste rukkist räägiti Sangaste lossi saalis. Kohaletulnuid tervitas krahv Bergiks kehastunud näitleja Raivo Adlas.
Rukkipäevast osavõtjaid tervitas president Arnold Rüütel.
“Mitte igas riigis aretatud viljasort ei ole jõudnud kaugele raja taha. Sangaste rukis on aga laias maailmas väga kuulus. Kahjuks ei ole viljasordil Eestis just kõige paremad päevad,” ütles president
Riigipea lisas, et rukkikasvatuse madalseis tuleneb Eesti põllu-majanduse üldisest viletsast olukorrast.
“Meie põllumajandust hoiavad üleval üksikute entusiastide armastus maa ja maaelu vastu. Sellele lisandub nende inimeste töökus, kohusetunne ning vääramatu maakultuuri elujõulisus,” sõnas president.
/- - - /
“Me oleme pikki aastaid otsinud Eesti Nokiat, aga pole mõelnud, et selleks võiks olla “Sangaste” rukis. See viljasort on teinud Eesti üle maailma kuulsaks,” ütles Eesti Rukki Seltsi president Vahur Kukk.
/- - - /
Põllumajandusminister Ester Tuiksoo ütles, et meie eneste kätes on see, kas jääme sööma isaisade kombel musta leiba või tuleb meie toidulauale välismaalt peale tungiv valge leib. “Meie ülesandeks on tutvustada rukist ja sellest valmistatud leiba välismaailmale,” sõnas minister.
Sangaste lossi õuel avati krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi büst. Avamistseremooniat juhtis Eesti Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa.
Katte kujult eemaldasid Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel ja Bergi fondi esimees Harri Kü bar.
Oma sõnavõtus pöördus Leonhard Puksa Ingrid Rüütli poole palvega, et Sangastesse jõuaksid ka Eesti rahvakultuuri suur-üritused. “Teeme nii, et rahvas ei kogune siia mitte iga viie aasta järel, vaid et siin oleks igal suvel midagi, mis inimesed kokku tooks. Sangaste väärib seda,” ütles Puksa.”

Sangastes anti välja ka Eesti Rukki Seltsi esimesed aumärgid. Seltsi kõrgeima autasu esimesteks kavalerideks said Vabariigi President Arnold Rüütel, kes Seltsi patroonina on hoidnud selle mainet. Samuti Seltsi aupresident akadeemik Hans Küüts ja mainekas põllumees-rukkikasvataja Eino Härm.

VABARIIGI PRESIDENDI ARNOLD RÜÜTLI
KÕNE EESTI RUKKI JUUBELIPEOL

Austatud ministrid, maavanem ja vallajuhid,
head rukkipeo algatajad ja osalised!

Tänavust aastat võime õigustatult nimetada eesti rukki aastaks ning jäädvustada selle mitte ainult oma kultuuri- ja ajaloos, vaid ka laiemas, rahvusvahelises mõõtkavas. Sest mitte iga rahva panus maailmakultuuri ei ulatu sordiaretuse tippu ega laiene sealt üle merede ja maade – ka ookeani taha. “Sangaste” rukkisordiga oleme aga meie, eestlased, niisuguse panuse andnud.
Täna oleme tulnud siia Sangastesse avaldama austust kuulsa rukkisordi aretajale krahv Bergile tema 160. sünniaastal. Ühtlasi tähistame “Sangaste” rukki 130. aastat – ja seda uhkusega tänaseni elujõulise eestimaise sordi üle. Asjatundjad kinnitavad, et just “Sangaste” on vanim tootmises olev rukkisort.

Sel aastal oleme kõnelnud rohkem kui tavaliselt kodumaisest leivaviljast, selle kasvatamise raskustest ja tähtsusest. Põhjust selleks on andnud kindlasti eelnimetatud tähtpäevad, aga ka see olukord, millesse on üleminekuaja heitlikes oludes sattunud meie omamaine rukkikasvatus ja kogu põllu-majandus.

Ma ei tahaks tänase rukkipeo meeleolu rikkuda arvudega, mis kinnitavad rukkitootmise langust ja praegust madalseisu. Tooksin hoopis esile sama nähtuse helgema poole: võibolla just niisuguse olukorra tõttu oleme hakanud teadvustama kõnealust tendentsi ning selle avaldusi nii maaelus, toitumisharjumustes kui ka rahvuskultuuris ja ühiskonnaelus laiemalt.
Pean just viimast väga oluliseks, sest ühiskonda hoiavad koos teatud normid ja väärtused – nende seas kindlasti patriotism, ausus, töökus ja teised sarnased üldhumaansed püsiväärtused. Kuid rahva elujõudu mõjutab ka suhtumine rahvuslikesse tavadesse, eelkäijate saavutuste tunnustamine ja kommete järgimine.

Meie rahva materiaalsest ja vaimsest kultuuripärandist seostub maaga kõige rikkalikum ja mahukam osa. Eestlaste linnakultuuri saab mõõta napi sajandiga, aga maarahva kultuurist võib rääkida seoses aastasadadega. Kõrvuti folkloori ja taluarhitektuuriga moodustavad hindamatu osa kultuuripärandist nii põllutööriistad, töövõtted kui rahvussümboolika. Kõik need räägivad lahti meie rahva arengu lugu, mida tundmata ei saa mõista tänaseid püüdlusi.

Siinkohal tahan avaldada tunnustust Eesti Rukki Seltsile, kes on oma 5-aastases tegevuses esile tõstnud rahvuslikke püsiväärtusi ja mitmete oluliste sümbolite tähendust meie kultuuris. Vabariigi Presidendina on mulle suureks auks olla palutud rukkiseltsi patrooniks.

Seltsi liikmeskonda kuulub kõige erinevamate elualade esindajaid, kellele on tähtis Eestimaa h ea käekäik. Ma soovin teile raugematut tahet oma missiooni täitmisel ja usun, et Seltsi liikmeskond üha laieneb. Samasugust isamaalist meelt tahan soovida kõigile siinviibijaile.

Me ilmutame oma meelsust enamasti pidupäevadel, aga vaevalt et see Eesti elu edendab. Seda saavutame siiski oma igapäevatöö kaudu, laste kasvatamise ja kodu kaunistamise läbi. Samuti saab oma isamaalist meelt ja austust eelkäijate töö vastu näidata kasvõi rukki-lapikesega oma koduaias, nagu paljudes majapidamistes ongi tehtud. Vilja- ja kartulipõllud on ju nüüdisaja maakodude juures haruldased, aga “Sangaste” rukki peenar vääriks näitamist nii meie endi lastele kui Eesti külalistele.
Sest kindlasti “me ei ela oma raha kõlinast, vaid oma viljasaagi rohkusest”. Nõnda on tabavalt märkinud majandusteadlane Paula Kyrö, meie sugulasrahva soomlaste esindaja, kellega me ka krahv Bergi jagame.

Soovin teile kõigile meeleolukat rukkipidu ja viljakasvule soodsat aastat!
Ilusat päeva!

PÕLLUMAJANDUSMINSTER ESTER TUIKSOO KÕNE

Lugupeetud Eesti Vabariigi president, Eesti Rukki Seltsi, Põllumajandus-Kaubanduskoja, Eesti Leivaliidu liikmed, Sangaste vallavalitsuse inimesed, rukkikasvatajad, kolleegid ja külalised!
Meil on suur au täna üheskoos tähistada talirukkisordi “Sangaste” aretamise 130. aastapäeva ning krahv Bergi 160. sünni-aastapäeva.

Eesti Vabariigi presidendi poolt välja kuulutatud Rukki aasta on meile ajaloolise tähtsusega.
Eesti liitumine Euroopa Liiduga on kaasa toonud nii mõnedki turukorralduslikud muutused. 2003. aasta juulis otsustas Euroopa Liit lõpetada rukki interventsioonikokkuostu, kuna ladudesse oli kogunenud peaaegu aastane rukkisaak. Ka Eesti riik enam rukist reservi kokku ei osta.
Kui seni oli rukis meile armastatuim ja hinnatuim leivavili, siis nüüd oleme olukorras, kus meil tuleb seda leivavilja ja rukkikasvatust kaitsma hakata.

Rukki positsioon meie teraviljaturul on madalam kui kunagi varem. Rukki kasvupind jätkab praegu olulist langustendentsi. 2004. aasta sügisel külvati rukist vaid 6300 ha. Niisugust madalseisu rukkikasvatuses nagu praegu, pole ajaloos enne olnud. Võrdluseks, et 18.sajandil moodustas valdavalt rukki eksport 2/3 kogu Eesti teravilja ekspordist.

Meil on aeg otsustada, kas eestimaalane jääb musta leiva tarbijaks rahvaks või võtab omaks Euroopas põhiliselt tarbitava - valge leiva. Kui me täna rukki kasvatamiseks midagi ette ei võta, võib rukkist varsti järele jääda sama helge mälestus nagu krahv Bergist.

Eesti riigil on siiski võimalus kasutada erinevaid promotsiooni-meetmeid.

2005. aastal rakendus turuarendustoetus, millest on taodeldud raha ka rukkileiva propageerimiseks.

Selle aasta lõpust on võimalik Euroopa ühenduse promotsiooni-programmist, toetusi taodelda rukkile kui tervislikule toiduainele.

Euroopa Liidu uue finantsperspektiiviraames–2007-2013,onrukki-kasvatusele, võrdselt teiste teraviljadega, võimalik toetusi saada ühtse pindalatoetuse raames.

Põllumajandusministeeriumi eesmärk on seista rukkikasvatusele soodsate tingimuste loomise ja traditsioonide säilitamise eest. Oleme valmis Euroopa Komisjoniga läbi rääkima eriprogrammide osas, tõhustamaks rukki kasvatamist ja tarbimist Eestimaal.

Tarbija toitumusharjumuste kujundamiseks ja kinnistamiseks koostati Põllumajandusministeeriumis “Eesti Toidu” aren gukava, kus on tähtis osa ka rukkileival. Tarbija koolitamine ja välistarbijale eestimaiste toodete tutvustamine on arengukava üks tähtsamaid prioriteete. Nõudluse olemasolu tagab ka pakkumise. Riik koostöös kolmanda sektoriga loovad aluse tarbija eelistuste väljakujunemiseks. Siinkohal kutsuksin aktiivselt kaasa ka teravilja kaubandusega tegelevaid äriühinguid, et meil oleks võimalik tähistada ka krahv Bergi 170. juubelit.

Hetkel peab viiendik Eesti inimesi rukkileiba tüüpiliseks Eesti toidutooteks. Kui kohtuda väliseestlastega, on esimesed toidukaubad, mida nad igatsevad just rukkileib ja vürtsikilu.
Väga oluline tarbijagrupp on noored. Tarbija teadlikkuse tõstmise kaudu saame suunata ka noorte toitumisharjumusi ja nii loome tervislikult toituva ja eestimaist toitu väärtustava uue põlvkonna.
Suurim musta leiva tarbimispiirkond on Eesti, Soome, Läti. Siin näeme suurt potentsiaali riikidevaheliseks koostööks, tutvustamaks tervislikku rukkileiba ka ülejäänud Euroopale.
Riigi poolne panus sordiaretusele väljendub ka läbi Jõgeva Sordi-aretuse Instituudi, mille katsepunkt asub siinsamas Sangastes. Siin suudame säilitada meile nii olulist ajaloolist rukkiseemet.
Tahan tänada Eesti Vabariigi presidenti, Eesti Rukkiseltsi eesotsas hr. Kuke ja hr. Puksaga, Leivaliidu kõiki liikmeid ja hr. Kaldmäed, Jõgeva Sordiaretuse Instituuti, Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Kultuurkapitali, Eesti Põllumajandusmuuseumi, Soome Suursaatkonda, Tartu Veskit, sihtasutust “Eesti Maaturism”, Viljandi Kultuuriakadeemiat, ettevõtjaid ja kõiki korraldajaid, kes on ühinenud üleskutsega rukist propageerida.

Juba praegu võime öelda, et Rukki aasta on oma nime õigustanud. Elus on ikka nii, et miski ei lähe ainult tõusujoones ja valmis peab olema ka langusteks. Usun, et meie rukkikasvatus ja selle propageerimine on madalfaasist välja tulnud ja nüüd on ees tõusutendents.
Tänan kõiki rukki propageerijaid ja siinviibijaid, nende ajalooliste väärtuste alalhoidmise eest ning soovin veelgi tugevamat tahet säilitada rukis teraviljana kui tähtis osa meie toidulauast ja rahvuskultuurist. Loodan väga, et tänane Eesti Rukki Juubelipidu paneb meid kõiki, rohkem kui kunagi varem, tegutsema rukki kasvatamise ja tarbimise suurendamise nimel Eestimaal.
Kaunist juubelipeo jätku teile kõigile!

KOLMAS RUKKIMAARJAPÄEV

See sai teoks taas Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis. Kuna 15. august oli esmaspäev, siis peeti pidu päev varem. Anname ülevaate ajalehe “Harjumaa” peatoimetaja, Seltsi liikme Ahto Kaljusaare abil, kes pealkirjastas oma kirjutise alljärgnevalt: “Maitsvast rukkileivast ja ehtsast eesti võist”.

“Pühapäeval pidas ilmataat selle suve sagedastes vihmahoogudes vahe, nii et lasi Rocca al Mares nautida sisukat rukkimaarjapäeva.

Ilma aitas parandada üritust alustanud Leigarite südamest õhatud loits: “Tule välja, päevakene, ma annan Sulle pätsi leiba!” Lubati veel palju muudki: leiva kõrvale tükki liha ja villast lõnga.
Sassi-Jaani talu õuel alustatud laul, tants ja pillimäng tegid südame soojaks ja pakkusid silmailu, mitmes keeles kõnelevatele turismi-gruppidele oli eestlaste esinemine tõeline maiuspala.
Kolu kõrtsis toimus päeva pidulik avamine. Eesti Rukki Seltsi president Vahur Kukk ja juhatuse esimees Leonhard Puksa andsid avakõneks sõna põllumajandusm inister Ester Tuiksoole.
“Eestimaa inimesed peavad otsustama, kas jääme musta leiva tarbijateks või võtame omaks euroopaliku tava süüa valget leiba. Siseturu tingimused Euroopa Liidus on sellised, et talupidaja peab mõtlema, kas külvata rukist või mitte. Rukis on külvatud üle kuue tuhande hektari, mis tuleb sel sügisel koristada. Arvan, et siiatulnutele ei ole vaja tõestada, et meie must leib on tervislik ja maitsev. Rahvale tuleb läkitada sõnum: kui tahame ka edaspidi süüa rukkileiba, siis tuleb seda ka toota. Nõudmine on pakkumise karm reegel.”

AS Leiburi paljudest saiadest-leibadest pälvis sel aastal just rukkileib tervisliku toote kõrge tunnustuse.

Leiburi ja Fazeri tooteid pakuti külalistele maitsmiseks ja hindamiseks. Eesti Piimandusmuuseumi inimesed näitasid, kuidas vanasti talus võid tehti. Vändaga võimasinas külaliste silme all koorest kokku löödud värsket võid ja ehtsat petipiima said kõik soovijad maitsta. “Nagu vanasti! Oi, lapsepõlv tuleb meelde! Nii maitsev, et viib keelegi alla!” õhkasid mitmed.

“Pange aga võid ikka nõndapalju, et hammas ei põruks,” kiitsid muuseumiteadurid võimekkijaid muhedasti takka.

Kuidas Eesti talupoeg leiba austas, milliseid pingutusi nõudsid leivavilja kasvatamine ja teised talutööd, sellest andsid ülevaate filmiarhiivistlaenatud filmid.

“Külimit õlale ja põllule!” kutsus koosviibijaid rukkiseltsi president. Rukkiaasta käsitsi viljakülvi sümboolse alguse tegi põllumajandusminister.

Vanade eestlaste kombe kohaselt asusid naised ja mehed siinsamas põllusiilul valminud rukist sirpidega lõikama.

Rukkimaarjapäev oli kirikukalendris tuntud ka kui Neitsi Maarja surma- ja taevamineku päev, seetõttu ei puudunud päevakavast ka vaimulik rahvamuusika.

Rukkimaarjapäev oli kogupere üritus, lapsed said osa etendustest lasteõuel, patsutada hobuseid ja taluvankril sõita.”

SANGASTE RUKKIPEALINNAKS

Kuna Eesti rahvusvilja rukki maailmakuulsus on seotud Sangastega, siis on põhjendatult kerkinud mõte, kuidas seda kaunist paika tänases Eestis esile tõsta. Rukki Seltsi korraldatud kahe suvepeo (2000 ja 2005) kordaminek ajendaski sel teemal tegutsema.

27. septembril tulidki asjahuvilised kokku, et vahetada mõtteid ning maha panna tulevikuvisioonid.

 Avaldame siin Valga Maavalitsuse pressiteate:

SANGASTES RÄÄGITI RUKKIKRAHV BERGI MÕJUST PIIRKONNA ARENGULE

Septembrikuu viimasel nädalal kogunesid Eesti Rukki Seltsi, Eesti Põllumajandusmuuseumi, Kultuuriministeeriumi ja Sangaste Valla-valitsuse esindajad Sangaste Lossi, et arutada, kuidas paremini jäädvustada ja levitada Sangaste krahvi pärandit ja rukki, kui Eesti rahvusvilja propageerimist.

Osalejad olid ühel meelel nõus, et Sangaste krahvi aretatud “Sangaste” rukkisort on midagi sellist, mis aitab edendada Sangaste valla arengut. Koosolijate meelest võiks Sangaste eripäraks ja magnetiks olla just kõik see, mis seondub krahv Bergiga – Sangaste loss ja rukis.
“On selge, et kui me tahame, et kõik krahv Bergiga seonduv oleks tõepoolest Sangaste magnet, peab Sangaste loss senisest palju jõudsamini arenema.” sõnas Valga Maavalitsuse peaspetsialist kultuuri alal Helve Braun. “Väga suur osa arengus on Sangaste lossis tegutsevatel ette-võtjatel.” Sangaste vallavanema Kaido Tambergi andmeil on lossi arengukavas mitmeid tegevusi, mis peaksid tõstma lossi atraktiivsust – näiteks planeeritakse lossi krahvisviiti. Kaido Tamberg tuli ka välja ideega, et Sangastes võiks olla oma leivaküpsetusahi, kus küpsetataks “Sangaste” rukkisordist leiba. Vallavanema kinnitusel oleks vähemalt omakandis leivaostjaid küll.
Ellen Pärn Eesti Põllumajandusmuuseumist toonitas, kui tähtis on rukkileib meie igapäevases toidusedelis. Ta tõi välja ühe probleemi, mis takistab rukkileiva söömist – vanemad ei osta rukkileiba koju, pigem eelistatakse süüa peenleiba või hoopiski saia.
Koosolemise lõpul andis Eesti Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa Sangaste vallavanemale Kaido Tambergile üle dokumendi, mille alusel on juulis rukkipäeval lossi ette paigaldatud ausammas krahv Bergile Sangaste Vallavalitsuse hoole all.
Sangaste Lossiküla vanemale Naima Ilvesele anti üle tänukiri kauaaegse tegevuse eest krahv Bergi pärandi hoidmisel ja propageerimisel.

Eesti Rukki Seltsi juhatuse otsus
27.09.2005
“Rukkikrahv” Friedrich von Bergile püstitatud ausamba kohta

Eesti Rukki Seltsi juhatuse eestvõtmisel ning Bergi fondi, AS Tartu Veski, Tampereen Kovakivi OY ja Sangaste vallavalitsuse kaasabil püstitati ning 2. juulil k.a. avati Sangaste lossi esisel platsil rukkikrahv Friedrich von Bergile pühendatud ausammas.
Ausammas koosnev Friedrich von Bergi pronksbüstist mõõtmetega 70x40x40 cm ja Soome graniitalusest mõõtmetega 200x40x40 cm. Ausamba maksumus koos kõigi kuludega on 50 000 EEK.

Eesti Rukki Seltsi juhatus otsustab:
Anda “rukkikrahv” Friedrich von Bergile püstitatud ausammas tasuta Sangaste valla bilanssi koguväärtusega 50 000 EEK.
Paluda Sangaste Vallavalitsust tagada ausamba väärikas hoidmine ning selle platsi korrasolek.

Eesti Rukki Seltsi juhatuse esimees
Leonhard Puksa

KUIDAS EDASI?

Seda arutati 20. oktoobril Seltsi volikogu koosolekul Fazer Eesti AS saalis. Firma juht Lauri Liipa tutvustas Eesti teise leivaküpsetaja senist tegevust ning tulevikukavasid. Kuigi Fazer on nagu Leiburgi Soome kapitalil loodud ettevõte, püütakse olla hea koostööpartner Rukki Seltsile, kuhu mõlemad firmadkakuuluvad.TäpsemaülevaateFazeri toodangust, eelkõige rukkileibadest, andis peatehnoloog Viiu Magnus.

Leonhard Puksa peatus rukkiaasta üritustel. Terviklikku aruannet 2005. aastast võite lugeda edaspidi – see esitati Seltsi üldkoosolekul
11. aprillil 2006.

Kuulati ära töösuundade juhtide sõnavõtud ning siis läks aruteluks: mureteemaks eesti rukki edasine käekäik. Vahepeal oli toimunud mitu nõupidamist Põllumajandus-Kaubanduskojas, kus vestlusringi oli kaasatud ka rukkijahvatajad, leivaküpsetajad ja kaupmehed. Teema oli püstitatud nii: “Eesti rukki kasvatamise ja kasutamise võimalustest”. Räägiti kodumaise rukki ja sellest valmistatud rukkijahu konkurentsi-võimelisusest leivaturul, rukki ja rukkileiva toetamise võimalustest riiklikes arengukavades, rukkileibade nõudlusest kaubandusturul.

Toon oli murelik, mis ka igati mõistetav. Kuigi Eestis leidub teraviljakasvatuseks sobivat mulda ligi 500 000 hektaril, kogutakse Euroliidus olemise teisel aastal teravilja vaid 277 335 hektarilt. Aruteludes osalenud ajakirjanik Endel Mets “Maamajandusest” nentis, et see fakt paneb mõtlema. “Omades elaniku kohta keskmiselt rohkem põ ;llumaad kui ükski teine riik Euroopas, oleme ikkagi kunagisest teravilja eksportijast muutunud importijaks… Valdav osa leivast, meie rahvustoidust, tuleb valmistada imporditud rukkist.”

Eesti rukki tarbimine on aastas ca 42 – 48 tuhat tonni, mis eeldab
26 – 27 tuhat hektarit külvipinda. Kodumaine rukis moodustab tarbitavast 10 – 20 protsenti. Eestis on toetuse tase EL riikidest kõige väiksem – erinevus ulatub kordadesse.

Põllumajandusministeeriumi asekantsler, Rukki Seltsi asepresident Andres Oopkaup tõi välja võimalused, mida Euroliidu tingimustes rukkikasvatuse ja rukkileiva heaks saaks kasutada:
• Turuarenduse toetus (teavitus millegi kasulikkusest);
• Eesti toidu programm (panustamine rukkileivale);
• Toidu tervislikkuse aspekt (rukkileib seda on);
• Geograafilisetähisekaitse(rukiskuiEestirahvusvili);
• Keskkonnasõbralik tootmine (talvituvad taimed on arvestatavad loodushoius).
Esitati küsimus, miks neid seni vajalikul määral ei kasutata. Oma arvamuse ütlesid välja Ants Käärma, Ester Šank, Ants Tamme, Mati Narusk, Vaino Väljas, Arno Kangur jt. Õigustatud etteheiteid lausuti ajakirjanduse aadressil, kes huvitub liialt palju klatšist ja skandaalidest. Ere näide oli Sangaste suurürituse kajastamine. Isegi “Maaleht” leidis ruumi vaid ühele fotole. Kiidusõnu pälvisid “Videvik”, “Harjumaa” ja Vikerraadio.

Üldine arusaam oli veel kord, et vabariigi valitsus, nii eelmine kui praegune, pole aega leidnud kodumaiste rukkikasvatajate murede ärakuulamiseks. Suurvargus Riigi Viljasalvest kujunes omalt poolt miinusmärgiga näitajaks. Siiski jäi kindlalt kõlama tahe, et Selts jätkab oma missiooni. Visadus viib ükskord ikka sihile.

Võeti vastu 2006. aasta tegevuskava. Kesksete üritustena selles nähti ette:
• Rukkikonverents “Koostöö võimalustest kodumaise rukki enamaks kasutamiseks”.
• Aruande-valimiskoosolek.
• Volikogu suvepäevad.
• Rukkimaarjapäev Põllumajandusmuuseumis.

Toetati programmi “Eesti Toit” kavandatud tegemisi ning koostööd Leivaliiduga rukkileiva aasta ettevalmistustes.

Eesti-Soome Seltsi esimehel Enn Anupõllul oli kaasas ka Soome sõber, kes nentis, et nendelgi on rukkikasvatuses muresid olnud, kuid asi liigub märgatavalt paremuse poole. Teavet meie põhjanaabrite ponnistustest omamaise leivavilja heaks jagab Enn Anupõld “Maa-majanduse” 2005. aasta novembrinumbris. Mõned lõigud sellest:

“Soome toiduainetööstus ei või kasumit taga ajades läbi saagida oksa, millel ta ise istub – viljakasvataja peab toime tulema ja edaspidigi põldu pidama – kodumaise toodangu tähtsaim alustugi on just omal maal kasvatatud vili, mitte odav importvili. Kui lõpeb oma viljakasvatus, kaovad ka Soome veskid.
/- - -/
Soomes on otsustajatele tehtud põhjendatud ettepanek: leiva hinnas peab kajastuma kodumaise vilja tähtsus. On tehtud arvestus: kui tõstetaks rukkikilo hinda 5 sendi võrra, teeks see poolekilose rukkileiva hinna
2 sendi võrra kallimaks (NB! Jutt on eurorahast).
/- - -/
Asi on tõsiselt ette võetud. On loodud tõeline võitlusrühm nimega Rukkivennad, kelle siht on teha kõik kodumaise rukkikasvatuse toetamiseks.
/- - -/
Üks suuremaid rukki kokkuostjaid ja leivaküpsetajaid Fazer alustas tänavu tõsist kampaaniat peene nimega “Ruis by Fazer”. Koostöös firmagaAmica,kellelonsadusuurisöö klaid üle Soome, on vallutatud ka Soome parlamendihoone uue tiiva restoran. Seda kutsutakse Eduskunna miniparlamendiks. Suure valikuga leivalaual on aukohal rukkileivad. Rahvaesindajad söövad nagu tavalised inimesed. Ja teevad loodetavasti õigeid otsuseid.
/- - -/
Järgimist väärivad mõtted. Miks ei võiks Eesti võimustruktuurid – Riigikogu, valitsus, ministeeriumid, omavalitsused – anda siin eeskuju. Sööme ikka oma rukkileiba ja muid kodumulla ande ning kui võtame pitsi kangemat, siis olgu seegi omast eesti rukkist tehtud.”