Vastu EESTI RUKKI AASTALE
Rukki Selts nägi 2005. aasta juubelitähtpäevades head võimalust jõudmaks lähemale oma peaeesmärgile – taastada eesti rukkile tema ajalooline kuulsus. Aasta esimestel kuudel kavandati kokkusaamistel Põllumajandusministeeriumis ja Põllumajandus-Kaubanduskojas peamised üritused. Nõupidamistest võtsid osa nii toonane põllumajandusminister Tiit Tammsaar kui tema järeltulija Ester Tuiksoo, kes siis pidas veel Põllumajandus Kaubanduskoja tegevjuhi ametit.
Võeti vastu otsus kuulutada 2005 EESTI RUKKI AASTAKS. Moodustati toimkond, kuhu arvati esindajad kõigist asjaomastest organisatsioonidest. Koordinaatoriks kinnitati Põllumajandusministeeriumi välissuhete ja teabeosakonna toonane juhataja Ruve Šank.
Krahv Friedrich Magnus von Bergi suure töö tutvustamiseks Eesti põllumajanduse arendamisel ja maailmakuulsa "Sangaste" rukkisordi loomisel peeti vajalikuks koostada ülevaateline trükis. Traditsiooniline rukkipäev Tartus valmistatakse ette konverentsina "130 aastat "Sangaste" rukist". Kiideti heaks mõte valmistada rahvusvahelise leviga dokumentaalfilm Eesti rukkist ja rukkileivast.
Rukkiaasta kulminatsioonina nähti ette suurt rahvapidu Sangastes 2. juulil 2005. See päev valiti lähtudes sellest, et Tartus lõpevad parajasti 25. rahvusvahelised Hansapäevad ning rukkipeol saaksid osaleda ka väliskülalised. Teatavasti oli eesti rukis Hansatee kuldaegadel üks tuntumaid kaupu.
Kõige olulisemana neis ettevalmistustes nähti lahendusi probleemile, kuidas aidata Eesti rukkikasvatus tagasi tema õigele kohale – kasvatada vähemalt niipalju omamaist leivavilja, et see kataks oma rahva vajadused. Selleks peab taotlema riigipoolset rahvuslikku toetust, mis peaks olema 1000 krooni hektari kohta kvaliteetrukki puhul. Sel teemal toimus märtsi keskel Rukki Seltsi juhtkonna kohtumine Riigikogu maaelukomisjoniga.
Jutuajamine oli murelikult kriitiline, kuna rukkikasvatuse vähikäik jätkub. Omajagu lootusi pandi Euroopa Liidu võimalikule toetusele. Kuid nagu Soome kogemus näitab, on lisaks vaja ka oma riigi poolt saadavat toetust.
Eesti rukki aasta tähistamise kava arutati ka 18. veebruaril Kadriorus aset leidnud Rukki Seltsi juhtkonna kohtumisel Vabariigi Presidendi Arnold Rüütliga.
RUKKILEIB MEIE LAUAL ON TERVIS
Niisuguse deviisi all toimus 16. aprillil Tartus konverents.
Kuna Haigekassa finantseerimisel on valminud samanimeline terviseedenduslik projekt, siis olid Rukki Seltsil olemas tugevad abilised meedikute ja toitumisteadlaste näol. Konverentsi juhataski sisse Anneli Zirkel.
Avakõnega esines äsja ametisse asunud põllumajandusminister Ester Tuiksoo, kes Rukki Seltsi toetas juba oma endises ametis Põllumajandus-Kaubanduskoja juhina. Nüüd lubas ta ministeeriumipoolset abi, et realiseerida esmane ülesanne – kindlustada oma rahvas omal maal kasvava leivaviljaga.
Professor Mihkel Zilmer esitas oma sisuka ettekande talle omases köitvas stiilis. Ta tõi esile maad võtnud pinnapealsuse igapäevase toitumise teemal. Paljude ajalehtede nädalalisad suruvad peale vaesustavaid toitumistrende ja jagavad üpris kaootilisi soovitusi. Sellest, et meie igapäevasel rukkileival on inimorganismipõhises normaalses toitumises asendamatu koht, üldse ei räägita. Professor toonitas, et eesti rukkileib vastab ka uute karmimate Euroopa Liidu nõuete alusel toidule, mis peab olema väga kiudaineterikas.
"Kui süüa noorelt rohkem leiba, läheb vanemas eas vaja vähem ravimeid," kordas Rukki Seltsis omaks saanud käibetõde Leivaliidu president Neeme Raig. Ta tõi esile laste seas maad võtnud tendentsi hot dog’ide ja hamburgerite eelistamisele. Seetõttu on suur ülesanne lasteasutustel, koolidel ja pedagoogidel, kes peaksid hoolt kandma tervisliku rukkileiva ausse tõstmise eest.
Põhjalikumalt käsitles koolilõuna tähtsat osa õpilaste toitumises Tervise Arengu Instituudi lastetervise ekspert Mai Maser. Ta rõhutas, et noorte toitumust mõjutavad paljud sotsiaalsed faktorid nagu koolitoit, perekond, sõbrad, pakkumine ja reklaam ning moesuunad. Paljud loobuvad leiva söömisest just seetõttu, et on kuulnud ekslikku arvamust nagu teeks leib paksuks. Uuringud on näidanud, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta hakkab leivast lugu pidama. Kuid leiva kasulikkuse mõistmine peaks algama juba lasteaias ja koolis.
"Euroopa Liidus on Eesti suremuselt südameisheemiatõppe esimesel kohal," lausus TÜ kardioloogiakliiniku juhataja, Eesti Südameliidu president Jaan Eha. Ta peatus nende liidu eestvõtmisel koostatud südame veresoonkonnahaiguste ennetamise riiklikul strateegial. Tervisespordi ja liikumise kõrval on selles tähtis osa õigel toitumisel.
Sirje Vaask Eesti Haigekassast, kes 2003. aasta rukkipäeval andis ülevaate projektist "Rukkileib meie laual", informeeris kahe aasta jooksul tehtust. Kuigi head tahet on palju, pidurdab praegu edasiminekut valitsusepoolne inertsus. Seniajani puudub selge seisukoht strateegia rakendamise osas.
Leonhard Puksa rääkis kuulajatele Rukki Seltsi viimastest tegemistest ja Eesti Rukki Aasta tähistamise plaanidest.
Toimus rukkileibade ja leivakõrvase traditsiooniline degusteerimine ehk teisisõnu öeldes püstijala lõunasöök.
Seejärel jaguneti sektsioonidesse. Lõppistungil vahetati teavet sektsioonides arutatu kohta.
Piduliku punkti päevale pani Rukkiräägu kultuuriauhinna järjekordse laureaadi austamine. Seekord oli väljavalitu tele- ja filmireøissöör Tõnis Kask, kes teenis selle au rahva seas populaarse sarja "Õnne 13" pikaaegse lavastajatööga. Et valik oli õige, kinnitas kestev aplaus. On ju üle kümne aasta vastu pidanud sari elulähedane pilguheit tänase Eesti rõõmudele-muredele.
RUKKIKASVATAJATE PÄEV
11. juunil tuldi kokku Jõgeva hubases kultuurikeskuses, et veel kord arutada, mida annab lähitulevikus ette võtta omamaise rukkikasvatuse allakäigu peatamiseks. Oldi ju kurva fakti ees: nii väikest rukkipinda, nagu eelmisel aastal külvati, pole Eestimaal viimastel sajanditel kunagi olnud. Rukki alla läks mullu vaevalt 1000 hektarit.
Seltsi juhatuse esimees Leohard Puksa tõdeski avameelselt:
"Alates 1994. aastast juba on kurb tõsiasi see, et me oma rahvast oma rukkiga ära ei toida. Et Eestimaad ära toita, on leiva tegemiseks vaja 4500 tonni rukist. Selleks peaks rukis kasvama 20–25 000 hektaril, sest aastas sööme me leiba 40 000 tonni ringis. Ja kui arvestada, et rukist tarbitakse ka söödaviljana, siis sedajagu peaks kasvupind veel suurem olema."
Milles siis asi? Ikka seesama vana probleem – tasuvus. Selge on see, et kui Ukrainast toodi mullugi rukist sisse hinnaga 977 krooni tonn, siis mis hea pärast peaksid kohalikud jahutootjad eelistama poole kallimat kodumaist rukist. Turumajandus on turumajandus ja Eestis viljeldav üliliberaalsus on hinna nii madalale surunud, et ilma toetuseta seda kuidagi tõsta ei saa.
Kuna üritus toimus Jõgeval ja üheks peakorraldajas oli sealne Sordiaretuse Instituut, siis oli neil ka oma kaalukas sõnum edastada. Instituudi direktor Mati Koppel ja tema asetäitja Vahur Kukk, kes ühtlasi Rukki Seltsi presidendi koormat veab, rääkisidki aretajate tööst ning sidemetest rukkikasvatajatega. Instituut võib varustada seemnekasvatajaid kõigi Eestis registreeritud rukkisortidega. Ainuüksi supereliitseemet on nii palju, et paari kolme aastaga võiks sellega seemendada kõik oma toiduvilja põllud.
Koosolijate murdele otsisid lahendusi ka vastne põllumajandusminister Ester Tuiksoo ja ministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup, teavitades meetmetest, mida Põllumajandusministeerium on kavandanud kodumaise teraviljakasvatuse, sealhulgas ka rukkikasvatuse abistamiseks. Positiivseid võimalusi nähti uues situatsioonis, kus Eesti kuulub Euroopa Liitu. Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Aavo Mölder nii ütleski:
"Nüüd, kus oleme Euroopa Liidus, on majandustingimused muutunud ja loodame, et rukkikasvatamine tõuseb uuesti au sisse ning meil ei ole vaja hakata rukki asemele kasvatama midagi muud, näiteks tritikalet.
Praegu oleme Euroopa Liidu ühtses majandusruumis, kus on oma probleemid ja omad võimalused. Edaspidi mängib rolli see, kui odavalt rukist Leedust või Saksamaalt kätte saadakse. Aga need odava vilja hankimise võimalused on ikkagi tänaseks päevaks kadunud. Ja võib-olla suudavad meie viljakasvatajad tulevikus müüa oma toodangut ka Eestist välja, ma usun, et vähemalt Soome ja ehk isegi Venemaale."
Vabariigi Presidendi soovid andis edasi tema nõunik Ester ¦ank.
Oma arvamused ja ettepanekud ütlesid välja mitmed tegevpõllumehed, kelle peamine mure oli konkreetne abi, mida viljakasvatajal loota. Üks tuntumaid põllumehi Jaak Läänemets Väike-Maarja vallast võttis selle lühidalt ja tabavalt kokku:
"Sellest on vähe, kui Presidendi kantselei ütleb, et rukkikasvatamine on majanduslikult tasuv. Keegi ei tea, mis tulevik toob. Kõike räägitakse tagantjärele. Näiteks hektaritoetuse suurus öeldakse igal aastal välja alles pärast rukkikülvi, kui oras on juba talve üle elanud. Toetuse suuruse võiks aasta ette öelda, siis teaks ka midagi planeerida. Praeguste toetuste väljamaksmise süsteemi juures ei saagi finantsplaane koostada."
Ikka ja jälle tuli jutuks rukkileiva tervislik toime. Põllumajandusdoktor Arvo Sirendi:
"Küllap sööb eestlane rukkileiba ka tulevikus. Kuigi täna on kõik vastupidi kui minu lapsepõlves. Siis saime saia ainult korra nädalas, nüüd saavad lapsed seitse korda nädalas saia ja söövad rukkileiba, kui saiast tekib mõnevõrra küllastus. Kuna rukkileib on väga tervislik, siis on oluline, et inimesele lapseseas, kus kõik asjad paika pannakse, ka rukkileiva söömine harjumuseks saaks."
Leonhard Puksa aga ütles:
"Leib ei ole üksnes toiduaine, vaid ka meile kõikidele rohuks. Meie Seltsi asepresident meditsiinilise biokeemia asjatundja professor Mihkel Zilmer ütleb, et mida rohkem me leiba sööme, seda vähem tarvitame ravimeid vanas eas."
Üksmeelse poolehoiu sai Rukki Seltsi juhatuse esimehe teade, et asjaomased institutsioonid on tulnud välja initsiatiiviga anda rukkile eesti rahvusvilja staatus.
Paremad rukkikasvatajad said Põllmajandus-Kaubanduskoja ja Rukki Seltsi ühistunnustusena tänukirja ning teeneteplaadi. Parimateks rukkikasvatajateks loeti: OÜ Simuna Ivax, TÜ Kaarli, AS Perevara, AS Tartu Agro, AS Peetri Põld ja Piim, OÜ HTM Grupp, OÜ Kabala Agro, AS "Raubri", OÜ Hekto Põld ja Heldur Petersoni Kõivu-Andrese talu.
Lõppedes suunduti Jõgeva alevikku, kust pärast maamehelikku kehakinnitust mindi ürituse jätkuks instituudi katsepõlde kaema.
2004. aasta rukkipäeval esines põllumajandusminister Ester Tuiksoo, kes on Rukki Seltsi ammune toetaja
Toitumisteadlane Mihkel Zilmer ja Leonhard Puksa
Rukkiräägu preemia uus laureaat lavastaja Tõnis Kask
Jõgeva rukkipäeva avas oma kodukohas Vahur Kukk
SELTSI ESIMESED SUVEPÄEVAD
Et Rukki Seltsi koondunud mõttekaaslased vabas miljööd kokku saaksid, otsustati jaanipäeva eel korraldada Seltsi esimesed suvepäevad.
Kohavalikul jäädi peatuma Abja lähedasel Vana-Kariste mõisa Õllekojal, sinna rajatud turismitalul.
Kutse said volikogu, juhatuse ja revisjonitoimkonna liikmed, kohalike piirkondade juhid, Rukkiräägu kultuuriauhinna kavalerid ning Seltsi kuuluvad riigikogulased. Kohale tulid vaevalt pooled kutsutuist – suvine aeg, teadagi. Aga need, kes 18. ja 19. juuni tunnid looduslikus kaunis kohas veetsid ning Ago Liibeki ja tema pere südamlikku hoolitsust nautisid, olid igati rahul.
Viljandi maavanem Kalle Küttis rääkis maakonna rõõmudest-muredest. On ju Mulgimaa ammu tuntud põlluharijate maa. Õnneks on vahepealsed madalseisud üle elatud. Viljandis kerkib järjest moodsaid hooneid. Siinne kultuuriakadeemia annab oma osa kogu Eesti kultuurielule. Viljandi mehed Rein Triisa ja Arnold Kimber on Rukki Seltsi tegemiste juures algusest peale olnud. Kalle Küttise näol saime ühe tegija veel juurde.
Arenes vaba mõttevahetus, mis leidis aset nii söögilauas kui lõkke juures ning jätkus veel järgmisel päevalgi. Majaperemees oli heale-paremale lisaks pruulinud ka maitsva rukkiõlle. Oleg Grossi firma "Elektra" tegi proovipartii rukkivorsti, mille retsepti tõime kaasa eelmise aasta Soome-reisilt. Sellele jagus kiitust ja võib loota, et rukki-verivorst jõuab jõulude eel ka kauplustesse. Muidugi ei puudunud õhtulaualt ka "Kravondi" rukkiviin.
Ilusa elamuse pakkusid külalised Võrumaalt. Alles paar nädalat varem oli Seltsiga liitunud Nursis asuva Rohtlätte turismitalu perenaine Milvi Alvela. Juba nooruspäevilt nimeka taidlejana leiab ta praegugi mahti oma lemmikhobiga tegelemiseks. Koos Maimu Maraniga esitas ta lausa estraadikava, kus oli kohta laulule, tantsule ja muidugi päevakohasele huumorile.
TEINE RUKKIMAARJAPÄEV
Augusti esimesel nädalal saadeti paljudele eesti rukki ja rukkileiva eest hea seisnutele järgmise sisuga kutse:
"Fazer Pagarid ja Leibur ning Eesti Rukki Selts koostöös Eesti Vabaõhumuuseumiga kutsuvad Teid 15. augustil 2004 kella 17–20 Rukkimaarjapäevale Eesti Vabaõhumuuseumis.
• Rukkilõikus ja rukkihaki tegemine Aarte talu põllul ning Rukkimaarjapäeva tervitused Eesti Vabariigi Presidendilt ja Eesti Rukki Seltsi patroonilt Arnold Rüütlilt
• Talupere Rukkimaarjapäeva toimetused Kolga talus
• Tänapäeva leivad kaasaegsetelt meistritelt Roosta taluõuel
• Põnevaid tegemisi suurtele ja väikestele ning rahvatarkusi rukkist ja rukkileivast Jaagu taluõuel
• Käsitöökoda Külaväljakul."
Niisiis oli teoks saanud eelmisel aastal antud lubadus. Kuigi taevas sõudsid taas aeg-ajalt tumedad pilved, soosis vihmane suvi seekord peokorraldajaid ning külalisi. Neid oli aga üsna palju ja eri paikadest, kuna Tallinna olid saabunud soome-ugri maailmakongressist osavõtjad. Nende seas ka Ungari Vabariigi president Ferenc Madl abikaasaga.
Kell 19 veeresidki Vabaõhumuuseumi juurde limusiinid, millest väljusid meie riigipea Arnold Rüütel abikaasa Ingrid Rüütliga ning hõimumaa Ungari presidendipaar Ferenc ja Dalma Madl. Külalised istusid hobukaarikusse ja sõitsid nõnda vana kombe kohaselt Nätsi tuuliku juurde ning võtsid koha sisse Aarte talu põlluserval. Täpselt aasta tagasi oli Arnold Rüütel koos Rukki Seltsi presidendi Vahur Kukega siia põllule kuulsat "Sangaste" rukist külvanud. Nüüd oli see valminud; kõrgust paari meetri jagu, ja käsil koristamine. Esimesed lõiked, vana kombe kohaselt sirbiga, pidid tegema kõrged külalised.
Enne aga, kui töö manu saadi, pidas pidupäevakõne Vahur Kukk. Osava sõnaseadjana kiitis ta eesti rukist ja rukkileiba ning põimis vahele ka ühenduslülisid vennasrahvaste ajaloost ning kultuurist.
Vastukõnes kiitis Arnold Rüütel meie rahvusliku uhkuse rukki edasikandjaid, avaldades tunnustust Rukki Seltsi üksmeelsele aktiivile.
Seejärel kutsuti rahvahulga ette "Eesti Maaturismi" kolme piirkonna esindajad. Arnold Rüütli, Vahur Kuke ja "Maaturismi" tegevjuhi Varri Väli käepigistuse saatel sai igaüks neist koti "Sangaste" rukki seemnega, et seda külvata turismitalude juurde külalistele imetlemiseks ning selle kaudu eesti rukki ja rukkileiva tutvustamiseks.
Riigipead sidusid pärast lõikust ka esimesed vihud, mis pandi hakkidesse.
Tantsuplatsil aga algas ehtne simman, kus seekord jäme ots ansambli "Kihnu Poisid" käes.
Eesti ja Ungari presidendipaar
Rukkilõikuspeo avasõnad Vahur Kukelt
Rukkilõikus Aarte talu põllul
Rukkilõikus Aarte talu põllul
Leiburi ja Fazeri naised tutvustasid leivategemistraditsioone
Kaamerad jälgivad peategelasi
Aastakoosolekul austati sünnipäevalapsi: Tõnis Kaske...
...ja Vello Pilti
RUKKI AASTA HEAKS
Vihmane suvi ei soosinud põllumehi ega puhkajaid. Oma jälje jättis see ka rukkikasvatajaile. Raskusi oli sellegi vähese kättesaamisega, mis eelmisel aastal külvati. Loodetud murrangut ei tulnud uue aasta saagi paikapanekulgi. Liigniisked põllud, ikka veel teadmatus hinnapoliitika suhtes – kõik see jättis oma jälje. Negatiivne märk jäi külge ka riigireservi suurvargusest.
Leidus isegi parastajaid, et näe, Rukki Seltsil on küll suured plaanid, aga tegusid vähe.
Mis siis ikka – ka halvad ajad tuleb üle elada. Püssi ei tohi mingil juhul põõsasse visata. Oluline on säilitada tahe taastada eesti rukki ja rukkileiva ning sellega seonduva kultuuripärandi koht meie rahvusliku aatena.
Eelöeldu kinnituseks valmistati ette RUKKI AASTA korralduskava, millele anti hinnang Seltsi volikogu laiendatud koosolekul 1. detsembril. Kavas on määratletud konkreetsed toimingud ja suurürituste ajakava. Kogu ettevalmistustöö koordineerimiseks moodustati töögrupp eesotsas Põllumajandusministeeriumi asekantsleri Andres Oopkaupiga. Avaldati lootust, et lähiajal õnnestub ellu viia ka Rukki Seltsi initsiatiiv uue Rukkilille teenetemärgi seadustamiseks.
Üks Seltsi taotlusi – kuulutada rukis Eesti rahvusviljaks – õnnestus sisuliselt juba ellu viia üksmeelse poolehoiuga 27. oktoobril Tartus toimunud Ühiskondliku leppe maaelu foorumil. Olgu toodud siinkohal väljavõte Vabariigi Presidendi Arnold Rüütli kõnest:
"Lugupeetud kuulajad!
Uudsete ideede teostamine eeldab selge tulevikuvisiooni kõrval ka üksmeelt. Maaelu tuleviku suhtes ongi see meie ühiskonnas kujunemas. Selle väljenduseks on põllumajanduse ja tervikuna maaelu funktsioonide seostatum käsitlemine ning kõrgem väärtustamine läinud kümnendiga võrreldes, mis annabki põhjust kõnelda uuest paradigmast.
Eelöelduga seostuvad ka teatavad identiteedi-määratlused, milles maaelul kui rahvuslike ühisjoonte ja -väärtuste kauasel hoidjal on tänini täita maailmapildi vormija roll. Aastaid eestlust kandnud sümbolitel on endiselt suur tähtsus ning nende sisu pigem laieneb, nagu kinnitavad kas või mitmed presidendi kantseleisse jõudnud ettepanekud.
Nii näiteks on peetud vajalikuks asutada Rukkilille teenetemärk, millega hakata autasustama oma rahvusele silmapaistvaid teeneid osutanud eestlasi. Maaelu ja seda esindavate sümbolite sügavat seost meie kultuuriga on tulemuslikult esile tõstnud Eesti Rukki Selts. Neilt pärineb ka toetust vääriv idee kuulutada järgmine aasta eesti rukki aastaks, mil erilist tähelepanu pöörataks mitte üksnes maailmakuulsale "Sangaste" rukkisordile, vaid meie kultuuri rikastavatele rahvuslikele põhiväärtustele."
Maaelu foorumi otsuses on fikseeritud sõna-sõnalt:
"Tunnistada jätkusuutlikkuse ja pärandkultuuri sümbolina kodumaine rukis rahvusviljana."