en fi ru de
Esileht > Tegevused > Teine rukkipäev Tartus

Teine rukkipäev Tartus

 

See toimus 5. aprillil 2002, seega veidi enam kui kaks aastat pärast seda, kui samas ülikoolilinnas peeti esimest eesti rukki päeva. Korraldusohjad Eesti Rukki Seltsi käes, abilisteks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Jõgeva Sordiaretuse Instituut ja Eesti Põllumajandusülikool. Viimase hubases saalis kokkusaamine aset leidiski. Päeva motoks oli Rukki Seltsi loosung "Edu eesti rukkile, jätku rukkileivale!", mõttevahetuste teema aga võeti kokku nii: "Rahvusliku programmi "Eesti Rukis 2005" vajalikkus ja problemaatika". See tulenes asjaolust, et eelmise aasta lõpul sai Rukki Selts Põllumajandusministeeriumi toel maha selleteemalise programmi kavandamisega. Eeskuju tuli põhjanaabritelt, kes sellise ettevõtmise juba käivitanud.

 

Päevale lisas pidulikkust president Arnold Rüütli osavõtt. Poolteist kuud tagasi oli ta Kadriorus võõrustanud Rukki Seltsi aktiviste ning süstinud neisse indu õige asja ajamisel. Maaelu ja rahvuskultuur on Eesti riigipeale alati südamelähedane olnud ning ta vastas nõustuvalt ettepanekule olla Eesti Rukki Seltsi patrooniks. Ühtlasi lubas president toetada Seltsi konkreetset ettepanekut uue riikliku autasu Rukkilille teenetemärgi asutamiseks.

 

Pärast Rukki Seltsi presidendi Vahur Kuke avasõna astuski Arnold Rüütel saalitäie ette. Oodatult rääkis ta rukki kui erilise põllukultuuri osast eestlase elus. Kuna too põhisõnum on ära toodud presidendi eessõnas käesolevale raamatule, siis piirdugem siinkohal pragmaatilisema osaga, kus ta otsesõnu toetas Rukki Seltsi ja Leivaliidu juhtide seas idanenud mõtet käivitada koolipiima kõrvale ka koolileiva programm.

 

"Paarsada grammi rukkileiba päevas aitab varustada organismi vajalike vitamiinide, mineraal- ja kiudainetega. Rukkiteradele omistatakse koguni pahaloomulisi kasvajaid ennetavaid omadusi. Samuti vähendab rukkis sisalduv kiudaine vere kolesteroolitaset, alandades nii südame-veresoonkonna haiguste riski.

 

Rukkitoit peaks oma kasulikkuse tõttu kuuluma laste igapäevasesse menüüsse. Seetõttu vääribki toetamist mõte, et vähemalt algkooliõpilased hakkaksid saama lisaks klaasitäiele piimale koolis iga päev tasuta ka kääru leiba.

 

Senisest märksa enam tähelepanu väärib tervislike toitumisharjumuste kujundamine. Siinjuures ei saa ma jätta avaldamata tunnustust Eesti Rukki Seltsi ettevõtmistele ja Leivaliidu korraldatud iga-aastastele leivanädalatele. Seda tegevust ei maksa alahinnata, sest rukkileiva tarbimine on aastast aastasse vähenenud, olles praegu juba alla 100 grammi päevas – seega kaks korda vähem vajalikust.

 

President Arnold RĂĽĂĽtel

 

Põllumajandusminister Jaanus Marrandi

 

EPMĂś peahoones 5. aprillil 2002

 

Viimastel aastatel on drastiliselt vähenenud ka rukki külvipind. Kui see 1990. aastal oli 66 000 hektarit ja veel 1998. aastal 38 000 hektarit, siis nüüdseks on külvipind vähenenud juba 20 000 hektari piirimaile.

 

Kindlasti ei laiene ega peagi kasvupind laienema enam kümne aasta taguste mõõtmeteni. Kui rukki keskmine saagikus tõuseks 2000–2500 kilogrammilt hektari kohta Eesti oludes täiesti võimaliku 3500 kilogrammini, piisaks omamaise rukkitarbe rahuldamiseks ka 25 000 hektari suurusest külvipinnast.

 

Et niisuguste tulemusteni jõuda, peab meie põllumees olema piisavalt motiveeritud. Ennekõike peab ta aga suutma konkureerida ametivendadega Saksamaal, Taanis või Rootsis, kes märksa soodsamates oludes koguvad hektarilt 5000 kilogrammi teri ning saavad pealekauba arvestatavaid subsiidiume Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika alusel. Seejuures kasutatakse kordades rohkem mineraalväetisi ja pestitsiide, kahjustades nõnda elukeskkonda.

 

Eesti põllud on viimasel kümnendil saanud ülemäärasest keemiast puhata ja seetõttu on siin sobilik arendada keskkonnasäästlikku mahetootmist. See on küll töömahukam, kuid õige hinnapoliitika puhul ka tasuvam. Koos tervislike toitumisharjumuste levikuga kasvab nõudlus puhta toidu järele ning selleks tasub valmis olla."

 

Põllumajandusministri Jaanus Marrandi ettekanne oli meeldivalt analüüsiv. On ju tõsi, et üksnes hädaldamisega olukorda ei paranda, vaja on otsida ja leida lahendusi. Praktikuna maa-asju läbi-lõhki tundev mees (kuulsa Marrandi dünastia esindaja on ka üks "Estonia" osaühingu juhte) on valitsuse liikmena tegutsenud vaid paar kuud, kuid probleemidega hästi kursis.

 

"Viimastel aastatel on tootjate huvi rukki kasvatamise vastu märgatavalt langenud. Põhjus selleks on eelkõige toidurukki liiga madal kokkuostuhind. Eestis makstav kokkuostuhind, mis jääb alla 1600 kr/tonnilt, katab hädavaevalt tootja poolt tehtavad kulutused. Saamata jääb aga kindlasti edasisteks investeeringuteks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik kasum.

 

Rukki kokkuostuhinda maailmaturul mõjutavad peamiselt rukki kasvatusmaad nagu Saksamaa ja Poola. 2001. aastal imporditi Eestisse teravilja ja selle saadusi teraks ümberarvestatuna kokku 176,8 tuhat tonni, sellest rukist 38,4 tuhat tonni. Kui me saame lugeda keskmise saagikuse heaks näitajaks keskmiselt 3000 kg/ha kohta, siis Euroopa Liidu riikides ületavad rukki keskmised saagid aga 5000 kg/ha piiri. Kindlasti on siin määravateks tegurites paremad investeerimisvõimalused tänu kõrgetele otsetoetustele ja subsideerimisele.

 

TMKK teraviljalaboratooriumi andmetel toodetakse osa toidurukkist Eestis väga kõrge kvaliteediga.

 

Iga riigi põhimõtteline küsimus peaks olema tagada leivavilja isevarustus, vähemalt oma rahva vajaduste katteks. Kindlasti tagaks põllumajandustootjaile toidurukki eest õige hinna maksmine ka Eestis vajaliku toidurukki tootmise. Suureneksid võimalused investeeringuteks, mineraalväetiste ja orgaaniliste väetiste plaanipäraseks ja kaalutletumaks kasutamiseks, mille tulemusena tõuseks ka saagikus.

 

Põllumajandustootjaile on makstud viimasel kahel aastal tulutoetusi teravilja ühe hektari kohta 357 kuni 398 krooni, kusjuures rukkikasvatajad saavad 2002. aastal tulutoetust rukki pinna osas kahekordses summas. Tulutoetuste maksmine põllumajandustootjaile jätkub ka järgmisel aastal

 

Jätkata tuleb kohalike sordiaretustööde finantseerimist, et tagada Eesti oludele sobilike talikultuuride (teravili, heintaimed jt.) sortide aretamine. Talirukki sort "Sangaste" parimad geneetilised omadused (talvekindlus, haigustele vastupidavus, head maitseomadused jt.) vajavad senisest enam uuringuid, mis oleksid eelduseks uute samade majanduslike omadustega lühikõrreliste rukkisortide aretamisel. Finantseerida tuleb rakenduslikke teadusuuringuid, mis selgitaks võimalused saagikuse tõusuks ja ökonoomsemaks tootmiseks. Keskkonna säilitamise huvidest lähtuvalt ei saa eirata ka mullaseire mõju uuringute osatähtsust.

 

Euroopa Liidus on rukis määratletud interventsioonilise kultuurina. Järelikult Eesti Liitumisel Euroopa Liiduga hakkab toimuma ka Eesti rukkitootjate teravilja kokkuost garanteeritud hindadega, EL keskmine tootjahind on olnud oluliselt kõrgem Eesti viimaste aastate keskmisest siseturu hinnast. Nende abinõude tulemusena korrastub Liitumisel Euroopa Liiduga majanduskeskkond ja garanteeritakse stabiilsus turuprognoosides. Automaatselt lõpeb ka subsideeritud rukki sissevedu Eestisse, samuti rakenduvad väljastpoolt Euroopa Liitu imporditavale teraviljale turukaitse mehhanismid."

 

Rahvusliku programmi "Eesti rukis 2005" koostamise kavast ja Rukki Seltsi vahepealsest tegevusest andis ĂĽlevaate seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa.

 

Rahvusliku programmi "Eesti rukis 2005" vajalikkust põhjendas ta mitte nostalgiaga, et talirukis on Eestis iidsetest aegadest oluliseks toiduviljaks ning Hansatee aegadel oli meie rukis ka hinnatud väljaveokaup, vaid rukki olulise osaga teravilja külvikordades ning tervislikus toitumises.

 

"Rukki kui talivilja kasvatamine on vajalik, et säilitada külvikord kui maaviljeluse alus. Talirukis on vajalik ka keskkonnahoius kui talvine roheline ala ning umbrohu, eriti tuulekaera tõrjes. Rukki kasvatamise laiendamine ja saagikuse tõus aitaks olulisel määral piirata tuulekaera levikut. Seega on rukis vajalik kultuur põllumehele. Kuid rukki tähtsus ei piirdu sellega.

 

Rahvusliku rukki programmi idee lähtub sellest, et rukis on vajalik toiduaine meie elanikkonnale. On selline ütlemine, et enamasti on haigused suu kaudu sisse läinud.

 

Üheks põhjuseks Eesti elanikkonna terviseseisundi halvenemises on rukkileivatoodete tarbimise vähenemine. Leiva tarbimine on Eestis viimastel aastatel vähenenud. Eestis tarbiti 2000. aastal elaniku kohta vaid 91 grammi leiba päevas. Kuna enamik Eesti turul olevaid leivasorte sisaldab suures koguses nisujahu, on rukki tarbimine tegelikult veelgi väiksem."

 

Seega on hädavajalik rukkitoodete tarbimist lähiaastail oluliselt suurendada. Programmis on kontrollarvuna kirjas inimese kohta 170–200 grammi päevas (Soome on seadnud lati veel kõrgemale – 250 grammi).

 

Programmi nimetus "Eesti rukis 2005" ütleb ära tähtajad. Juba koostamine koos alaprogrammidega (toitumisharjumuste suunamine; rukki käitlemine; toidurukki tootmine; uuringud; seadusandlus; riiklik toetus, nõustamine) on mahukas töö, ellurakendamine seda enam.

 

Arvestades programmi kaalukust, on hädavajalik Vabariigi Valitsuse rahaline toetus. Leonhard Puksa tegi ettepaneku pöörduda kirjaga peaminister Siim Kallase poole.

 

Riigikogu maaelukomisjoni esimees, seltsi asepresident Ants Käärma andis ülevaate, mida on tehtud ja mida tarvis teha rukkiprogrammi õnnestumiseks seadusandluse ja riiklike toetuste täiendamise osas. Asjad liiguvad visalt, aga siiski liiguvad. Tore on, et Rukki Seltsi liikmeteks on pea fraktsioonijagu riigikogulasi.

 

Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Aavo Mölder tõi oma ettekandes välja rukki kasutuse ja kaubanduse bilansi aastate lõikes ning analüüsis selle abil hetkeolukorda.

 

"Nagu teame, ei ole statistika hetkel Eesti tootjat soosiv. Samuti ei tea tarbija kindlalt, et laual olev leib, olgu sel nimeks või Eesti Leib, on küpsetatud kohalikust rukkist. Ometi osatakse kodumaist rukist ja sellest valmistatud leiba hinnata. Siin on aidanud selgust tuua märgistamine "Tunnustatud Eesti Maitse" embleemiga. Kui märgil on suitsupääsuke, siis võib kindel olla, et see on tõesti toode omamaisest viljast. On heameel, et meie liikmeskonnaga on tänavu liitunud Eesti Leivaliit ja AS Vilma."

 

Esineja lõppsõnum oli selge: ilma riikliku toetuseta ei ole võimalik taastada rukkikasvatust määral, mis tagaks Eesti omavarustuse toidurukkiga.

 

Põllumajandusülikooli prorektor Hugo Roostalu analüüsis põhjalikult rukki kui tähtsa kultuuri osa maaviljeluses ja keskkonnahoius. Teadlase arvates on Eestis rukki kasvatamiseks piisavalt sobivat maad: haritavast maast on rukkile hästi sobiv osa 37,4% ja rahuldavalt sobiv 38,8%. Aastakümnetega tehtud uuringud on kinnitanud, et rukis on võrreldes nisu ja odraga mulla viljakuse suhtes oluliselt vähenõudlikum.

 

Rukki Seltsi asepresident, "Leiburi" juhatuse esimees Ants Promann andis ülevaate Eesti pagaritööstusest, mis sügisel tähistab oma 240. sünnipäeva. Tööstusliku leivateo alguseks on 2. november 1762, mil Julius-Valentin Jaecks avas Tallinna vanalinnas Laia ja Vaimu tänava nurgal oma pagaritöökoja. See tegutses ühtejärge kuni "Leiburi" privatiseerimiseni 1994. aastal. Nõukogude ajal oli Eestis 18 leivatehast, mis asusid peamiselt suuremates linnades. Täna on Eestis 191 pagaritööstust, neist valdav enamus konteinerahjudega väiketööstused, suuri leivatööstusi on endiselt paarkümmend. Tööd saab pagaritööstuses praegu 3000 inimest.

 

Kuigi toodete valik on väga suur, on pagaritoodete turg teinud läbi dramaatilise languse – viimase seitsme aasta jooksul on see vähenenud poole võrra. Seletus on lihtne: omaaegne odav leib, mida söödeti ka loomadele, on mitmekordselt kallinenud; meie toitumisharjumused on muutunud, sest toiduvalik on mitmekesisem. Kui 1990. a. tarbiti inimese kohta aastas 151 kg pagaritooteid, siis 2001. a. aastal vaid 72 kg. Rõõmustav on tendents, et tervelt 85% eestlastest eelistab täna kohalikke toiduaineid (eesti piima, leiba, liha, jooke). Lähitulevik teeb pagaritööstuses karmi valiku. Kõik tööstused peavad saama tunnustatud 1. jaanuariks 2003. a. Kuna see nõuab suuri investeeringuid, toob see kaasa turu korrastumise – konkureerima jäävad suuremad ja kvaliteetsema toodanguga ettevõtted. Toodete naturaalsus ja tervislikkus juhivad tootearendust. Tervislikkus ja kodumaisus muutuvad seega veelgi tähtsamaks.

 

Oma esinemise lõpetas Ants Promann optimistlikult:

 

"Eestlased on heas mõttes küllalt jäärapäised oma tarbimisharjumustes. Heaks näiteks on see, et mõnda maailmakuulsat karastusjooki ei ole meid suudetud jooma harjutada – kali on endiselt eelistatud. Samuti ei ole n.-ö. kiirtoitlustusketid turuolukorda oluliselt suutnud muuta, kuigi nende turuletulekuga olid kartused kõrged. Julgen väita, et McDonald’si ja hotdog’ide aeg Euroopas hakkab ümber saama. Tervislikud ja looduslikud tooted on tõusutrendis ka mujal maailmas. Kõik muudavad oma menüüsid ja arendavad tervislikke tooteid, isegi McDonald’s.

 

Oma rukkileivaga on eestlased ikka toime tulnud! Ja kindlasti on see nii ka edaspidi."

 

Sirje Vaask Eesti Haigekassast käsitles üksikasjalikult leiva kui tervisliku, teatud haigusi ennetava toidu tarbimise tähtsust. Meie haigekassa tegevust on tunnustatud Euroopa Liidu ametkondades, kuna meil tegeldakse 1995. aastast tervise edendamise projektide rahastamisega. Neile on kulutatud 0,5% kogu haigekassa eelarvest.

 

Eesti Leivaliidu algatatud projekti "Rukkileib meie laual" on rahastatud 1999. aastast peale. Haigekassa nõukogu kinnitas eelmise aasta augustis tervise edendamise ja haiguste ennetamise pikaajalised prioriteedid. Viie esmaülesande seas on südameveresoonkonna haiguste ja pahaloomuliste kasvajate ennetamine.

 

See on ka põhjendatud, sest uuringud kinnitavad, et rukkileib sisaldab palju inimorganismile vajalikke vitamiine ja mineraalaineid (B-vitamiinid, fosfor, raud, magneesium ja tsink) ja mis eriti oluline – lahustumatuid ja lahustuvaid kiudaineid, mis otseselt pidurdavad ja hoiavad ära veresoonkonna haiguste ja pahaloomuliste kasvajate teket.

 

Murettegeva analüüsiga esines Eesti Rukki Seltsi sünni juures tegev olnud mees – Eesti Veskiomanike Ühingu tegevdirektor Pikkar Joandi. Tema sõnul jätab importvilja ja jahu massiline sissevedu kodumaised teraviljakasvatajad ja veskiomanikud tööta.

 

Veskiomanike Ühingusse kuulub praegu 14 teravilja töötlevat ja turustavat ettevõtet (rukkijahu toodavad neist vaid 4).

 

Eesti Viljasalve juhataja Ago Soots, kes on samuti Rukki Seltsi asutajaliige ning omalt poolt püüdnud hea seista nii rukkikasvatajate kui -jahvatajate murede lahendamise eest, teavitas osavõtjaid kodumaise vilja kokkuostuvõimalustest ning hinnaprognoosidest.

 

Rukki alternatiivsetel kasutusvõimalustel AS Lõunatööstus juhatuse esimees Jaan Tobreluts. Ta esitles projekti nimega Est Bio Tech, mis kätkeb endas biolagunevate ja loodust mitte kahjustavate toodete valmistamist teraviljast. Seni on edukalt läbitud labor- ja testkatsed ning lähemas tulevikus võiks alustada piloottehase ehitamist.

 

"Maherukki kasvatamine – meie tulevik." Nii oli formuleeritud Eesti Biodünaamika Ühingu esimehe Aarne Toomsalu jututeema. Alustuseks tsiteeris ta Gunnar Aarmat: "Meie tänapäeva kultuurrahvad on veel väga madalal arengutasemel, sest nad ei näe hädade põhjusi mitte endas, vaid teistes inimestes ja välistes tingimustes. Ülim tarkus seisneb oskuses ennast olukorda sobitada. On mõttetu tahta midagi, mida me omandada ei saa, millest meie jõud üle ei käi või mille muretsemiseks tuleb jumalikke ja inimeste seadusi rikkuda."

 

Edasi järgnes refereering Saksa autori Udo Rausenbrink’i raamatust "Toitumisõpetus antroposoofilise tunnetuse alusel", tuues välja teravilja kui üles päikese poole püüdleva taime arengustaadiumid. Mahepõllumajanduse vaieldamatuid eeliseid loetledes rõhutas esineja sellele tootmisviisile hädavajaliku riiklikul tasemel toetuse vajadust, seda nii seadusandliku kui otsese rahalise toetuse osas. Ainult nii saavad Euroopa riikide eeskujul areneda välja talunike ühistulised viljasalved, kus vilja kuivatada, sorteerida ja säilitada mahepõllumajanduse reeglitele vastavalt. Siis on võimalik korrastada ka maherukki eksporti. Soomes on praegu juba ligikaudu pool rukkist pärit mahepõllumajandusest. Eestil kui lõunapoolseimal riigil on eeldusi saada naabritest paremat saaki. Lähiajal on reaalne mahepõllumajanduses kasutada 30 000 hektarit maad. See tähendab, et õige külvikorra kasutamisel võiksime aastas saada 10 000 tonni kvaliteetset maherukist. Mahepõllumajandus võiks uuendusaltitele eestlastele saada riigi üheks sümboliks, meie "nokiaks" – puhas eesti rukis ja sellest tehtud leib!

 

Päeva mahtus ka mitmeid emotsionaalseid momente, nagu Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimehe Valter Haameri mõtisklused hoogsalt juurduvast tarbimisühiskonnast, kus kultuurile ja vaimsetele väärtustele jääb üha vähem tähelepanu. Teeneka teadlase-õppejõu ja emeriitprofessori arvates on Eesti Rukki Selts just ühendavaks lüliks meie esivanemate materiaalse ning hingelise vara hoidmisel.

 

Et see nii on, tõestas Rukkiräägu kultuuriauhinna üleandmine kunstnik Anu Rauale tema vaiba "Põllukummardajad" eest. Seega on maalähedase hingeeluga kirjanikule Mats Traadile lisandunud sama iseloomustust vääriv kunstnik.

 

Seegi kord nautisid rukkipäevast osavõtjad kodumaist toodangut, mida olid tootnud mitmed sponsorfirmad. Rukkileiba pakkusid "Leibur" ja "Vilma", "Tunnustatud Eesti Maitse" märki kandvaid lihatooteid olid saatnud Vastse-Kuuste ja Rahinge lihatööstused. Kõrvale rüübati Värska vett ja Linnuse kalja. Leiva tähtsuse meelespidamiseks said osalejad lahkudes kaasa "Vilma" toodangut: pätsi rukki- ja Tallinna peenleiba.