en fi ru de
Esileht > Tegevused > Seltsi sĂĽnd

Seltsi sĂĽnd

 

Ühel 2000. aasta alguspäeval said Ühistu Tartu Viljasalv juhataja Leonhard Puksa juures kokku mõttekaaslased, kes otsisid väljapääsu rukki ja rukkileiva kui eestlasele lähedase teravilja ning põhitoiduse allakäigu peatamiseks.


Juba eelnevalt oli mõtteid vahetatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadurite, Eesti Põllumajandusülikooli õppejõudude, mitmete rukkikasvatajate, teravilja- ja leivatootjatega ning kultuuriinimestega.

 

Leiti, et aeg on küps oma ühenduse loomiseks. Valmis Eesti Rukki Seltsi moodustamise ideekavand. Sellele järgnes juba konkreetne ettevalmistustöö uue organisatsiooni loomiseks: tegevusprogrammi ja põhikirja koostamine, liikmeskonna tuumiku moodustamine jne.

 

Avaürituseks sai konverents “Eesti Rukki Päev 2000” 24. märtsil Tartus. Ajaloo huvides märgime ära ka korraldajate nimed: Eesti Põllumajandusülikool, Akadeemiline Põllumajanduse Selts, Eesti Agronoomide Selts, Eesti Agraarökonomistide Assotsiatsioon, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Veskiomanike Ühing, Ühistu Tartu Viljasalv. Ürituse motoks valiti tuntud rahvusliku poeedi Hando Runneli luuleread:


Laenatud kandlega kaua ei mängi,
Laenatud leivaga lulli ei löö.
Omal on pill, siis määta või mängi,
Omal on leib, siis sõtku või söö.

 

Kella 11-ks oli Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituudi hubases saalis kaks ja poolsada asjahuvilist. Hea süsti päeva õnnestumisse andsid Olev Vestmanni südamlikud laulud. Avasõnaõiguse sai Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi president, omaaegne EPA rektor professor Olev Saveli. Tervitussõnu laususid Tartu maavanem Jaan Õunapuu ja Põllumajandusülikooli rektor Henn Elmet.


Enne suurkogu toimunud Eesti Rukki Seltsi esimesel koosolekul kiideti heaks põhikiri ning tegevussuunad. Valiti ka juhtorganid. Seltsi aupresidendiks esitati üksmeelselt akadeemik Hans Küüts, tegevpresidendiks ja volikogu esimeheks sai samuti teadusemees – sordiaretaja Vahur Kukk. Aseesimeesteks valiti eri valdkondade esindajad: Ants Käärma Riigikogust, Ants Promann “Leiburist”, talupidaja Mati Nurm ja ajakirjanik Mart Porila. Tegevtoimkond sai selline: juhatuse esimees – Leonhard Puksa, liikmed: rukkikasvataja ja Haage suurtalu omanik Andres Härm, sordiaretaja Ilme Tupits, ajakirjanik Vello Pilt ja pagaritööstuse “Vilma” tegevdirektor Rein Triisa.

 

Võeti vastu ka uue organisatsiooni asutajate pöördumine. Sellest loeme:

 

“Praeguses avatud majandusega maailmas süveneb tendents, kus rahvuslikud väärtused kaotavad hoolimatu, vaid ärilistele kaalutlustele rajaneva tegutsemise tõttu järjest enam oma tähendust. See puudutab valusalt mitte üksnes rahvuskultuuri, vaid ka materiaalset keskkonda. Meie oma leivastki moodustab aasta-aastalt üha väiksema osa kohalikust rukkijahust tehtud leib. Ometi kinnitavad Eesti rukkiaretuse traditsioonide jätkajad, et oleme tänagi suutelised kasvatama Euroopa parimat rukist.


On ülim aeg peatada meie oma rikkuse taandareng: anda Eesti rukkikasvatajale selge sõnum tema töö mõttest ja tarbijale arusaam, et Eesti oma leib on parim nii noorele kui vanale.


Sellise teadvuse kujundamisel eestimaalastes saaks oma panuse anda täna asutatav Eesti Rukki Selts.

 

 

Eesti Rukki Seltsi asutajad kuulutavad:


• Eesti Rukki Selts on füüsiliste ja juriidiliste isikute vabatahtlik mittetulundusühing, kelle eesmärk on saavutada Eesti elanike laialdane toetus kodumaise rukki kasvatamisele ning sellest tehtud leiva igapäevasele tarbimisele.


• Eesti Rukki Selts seab ülesandeks kohaliku rukki ja rukkileiva kui oma ressursi kasutamise vajalikkuse nii ideelises kui materiaalses mõistes: tervislikus kodukoha toidus pole Eesti oma leivale võrdset ei täna ega homme.

 

• Eesti Rukki Selts toetub oma tegevuses kodumaise kvaliteetse rukki kasvatajaile, sordiaretajaile, toitumisteadlastele, rukkijahu tootjaile, leivaküpsetajaile ja kaupmeestele, aga ka ühiskonnategelastele, kunstiinimestele, ajakirjanikele – kõigile neile, kel on südamelähedane Eesti Oma Asja ajamine.

 

• Eesti Rukki Selts tunneb heameelt, kui meie taotlusi oma Eesti ressursi ja kodukoha toidu väärtuste kinnistamisel toetavad ka meie leivakõrvase tootjad ning tarbijad – kõik need, kellele on omane põhimõte: eelista kodumaist!

 

• Seoses eelöelduga on Eesti Rukki Selts tänasest avatud juriidilistele ja vähemalt 18-aastastele füüsilistele isikutele, kes tunnistavad Seltsi põhikirja ning tahavad anda omapoolse panuse meie eesmärkide teokstegemiseks.”

Kõiki tol päeval Tartus kõneldu ning kirjapandu on talletatud raamatus “Eesti Rukki Päev 24. märtsil 2000”. Toome siinkohal vaid mõningaid väljavõtteid ülesastumistest.
 

 

Professor Henn Elmet, Eesti Põllumajandusülikooli rektor:

 

Rääkides rukkist ja Eestimaast on raske sellest mitte ülivõrdes rääkida. Vaadates tänase rukkipäeva päevakorda, on seal kirjas ka ettekanne “Rukis ja Eesti rahva ajalugu”. Ma lisaksin siia järgmistele rukkipäevadele veel paar teemat juurde. Need võiksid kõlada umbes niimoodi – “Rukis ja Eesti riik” või “Rukis ja Eesti kaitsevõime”.


Ei ole riiki, kui tal ei ole oma toitu. Ja see on küsimus, mis võib Eesti riigile eriti valusalt kätte maksta. Suurriigid võivad endale lubada seda, et toitu saab hankida ka mujalt, aga kui väikesel riigil korraks mingi kraan kinni keerata, ongi asi ühel pool.

 

Kui peatuda veel ühel tänase rukkipäeva teemal – rukis ja selle tasuvus – siis ka siin tekib küsimus, kas me üldse saame rääkida rukkikasvatuse juures tema tasuvusest. Rukis on kultuur, rukis on Eesti põhitoiduteravili ja seda tuleb kasvatada, maksku mis maksab. Me ei küsi ju kunagi seda, kas tasub neid relvi osta, mida me praegu riigi kaitseks ostame. Me lihtsalt ostame need, maksku mis nad maksavad.

 

 

Hando Runnel, luuletaja:

 

Me ütleme  rukis, me ütleme  leib, aga selle taga on suuremad küsimused, nagu – riik, rahvas, vabadus, loominguline elu, töö ja töö kaudu õilistumine. Rukis metafoorina võiks olla toestatud ka niisuguste mõtetega, et me räägime iseendast, oma olemise õigusest, aga me ei ole selle juures väiklased, vaid me kasutame kogu maailma kogemusi.


Me teame, et meie hümn on laenatud Soomest. Aga see aitas meid elada nendel okupatsiooniaegadel, kus me ei tohtinud seda laulda, ja me tundsime, et meie hümni lauldakse siis, kui Soome sportlased võitsid. Ja me saime kaasa elada. Ka kõige kuulsam rukki-laul, rukkivälja laul, on laenatud Rootsist. See julgustagu meid, et me oma õigust nõudes ei ole kitsarinnalised, vaid me oleme maailmakodanikud ja nõuame õigust endale läbi teiste ja teisi arvestades.

 

Talumeestele, põllumeestele on väga lähedane omaaegne õiguse tõlgendus, mille kõige lakoonilisemalt võttis kokku Jüri Uluots – see on suhe maaga, maaga, mis tähendab ühtlasi ka riiki ja viljavälja. See nõue on: maad tuleb harida, maad tuleb asustada, maad tuleb valitseda, maad tuleb kaitsta. Kuidas need neli punkti on praegu täidetud? Peaaegu iga punkti juures võib öelda – nullilähedaselt. See on hoiak.

 

Rukis – lihtsa tööinimese loova elu jaoks – on mõistlik ja mõttekas ülesanne, isegi kui sellele tuleb peale maksta. Ja see õilistaks ja väärtustaks meie igapäevast elu ja üldse olemise mõtet, sest me peame pooleldi ateistidena lootma munduse või inimkonna ja inimeste peale, iseenda peale, ja me peame endale leidma elu mõtte töö läbi, sest paljalt taevaga me enam ei oska läbi ajada.

 

 

Tiit Merinäkk, ajalehe Põllumajandusülikool toimetaja:

 

Selle asemel, et meie uus põlvkond sööks maitsvat ja toitvat leiba, lubame vaikides võtta võimust agressiivse reklaamiga rämpstoidul. Minu arvates on probleem eelkõige rahvuskultuuriline, kuna toitumiskultuurgi peaks ju sinna kuuluma.

 

Meie rukkileiva kultuur on unikaalne ka ajaloolises tähenduses. Oleme ju koos lähinaabrite Soome, Rootsi ja Lätiga nagu musta leiva oaas valge leiva lagendikul.

 

Mitte juhuslikult ei hakanud krahv von Berg tegelema maailma teraviljarelikti – eesti rukki aretusega, mille tulemuseks sai seni vististi meie kõige kuulsam teraviljasort “Sangaste”. Ka hiljem on eesti rukkiaretuses “Vambo”, “Tulvi” ja “Elvi” näol olemas tõsine traditsioon.

 

Ma usun ja jään uskuma, et Eesti leivakultuur on Euroopas ja kogu maailmas midagi väga omapärast ja tähelepanuväärset. Ma loodan, et ta jääb maailmas kultuurisündmuseks ka algaval, 21. sajandil. Ma arvan, et me kõik tahame, et meie lapsed ja lapselapsedki sööksid Eestimaa põldudelt pärit toitvat ning tervistavat rukkileiba. Püha rukkileiba.

 

 

Ants Laansalu, Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi nõunik:

 

Rohkearvuline osavõtt rukkipäevast näitab meie põllumeeste visadust ja optimismi, kes vaatamata keerulisele turusituatsioonile näevad siiski võimalusi majandusliku olukorra paranemiseks. Arvan, et kohalviibijate teotahe ja usk väärivad austust ning äratavad ka imestust. Tundub, et eestlase jonn ja visadus pole kadunud. Vaatamata ebasoodsale konjunktuurile on siiski põllumehi, kes näevad arenguvõimalusi ja on otsustanud esiisade tööd jätkata.

 

Me elame globaliseeruvas maailmas, mis pakub suuremaid võimalusi majanduse arenguks, kuid on ühtlasi karm nende suhtes, kes ei tunne või ei arvesta selles peituvaid riske. Meie ajakirjandus on valdavalt kiitnud avatud maailma hüvesid, mida see ka pakub. Liiga vähe oleme rääkinud aga avatud majanduse ohtudest ja lõksudest. Üks suuremaid ohtusid on selles, et toiduainete maailmaturg on väga ebastabiilne. Ebastabiilsust põhjustab see, et maailmaturul müüakse võrreldes tootmise ja tarbimisega suhteliselt väikesed kogused toiduaineid. Siinjuures ei määra hindade taset mitte ainult nõudmise–pakkumise tasakaal, vaid ka mitmesugused subsiidiumid, mis kutsuvad esile hinnamoonutusi.

 

Millised on meie rukkitootjate võimalused konkureerida maailmaturul? Paremate aastate saagid üheksakümnendate aastate alguses olid Eestis 2,59 tonni hektarilt, mis käesoleval ajal on langenud 1,7 tonni piirimaile. Põhjus on selles, et ka mineraalväetisi kasutatakse tunduvalt vähem – alla 100 kg tegevaines hektari kohta. Majandusliku tasuvuse piir on minu kogemuste põhjal keskmiselt 170 kg NPK-d hektari kohta, ehk teisiti väljendades: juhul, kui ei jätku raha selle koguse väetise ostmiseks, ei siis ei ole mõtet atra maasse panna. Rukki puhul tuleb saavutada saagikuse tase 3 tonni hektarilt – muul juhul tasuvust ei teki. Teraviljade tasuvuse piir algab olenevalt masinatest ja tehnoloogiast saagitaseme juures 4–4,5 tonni hektarilt. See on tase, mille juures tootmine hakkab ennast tasuma.

 

 

Mati Nurm, Puide talu peremees:

 

Mina olen Valgamaa mees, kasvatan teravilja ligemale 400 hektaril ja üheks teraviljaks, mida olen läbi aastate kasvatanud, on olnud ka rukis – vaatamata kõigele.

 

Mis on sundind mind seda tegema? Nimelt kasvatama rukist. Üks põhjus on selles, et kui ma olin väike poiss, juhtusin ma – ilmselt kogemata, kuigi isa oli mul kaasas, aga ma ei mäleta, kas oli tema see agitaator, kes mind kutsus või oli see juhuslik kokkusattumus – nägema rukki õitsemist. See pilt jättis mu hinge midagi väga sügavat, mis on säilinud siiamaani. Ja ma tahan seda igal aastal kogeda ning enne, kui rukki õitsemise aeg kätte jõuab, käin üha sagedamini põllul ja katsun seda hetke mitte maha magada. See on mul õnnestunud – ma olen seda näinud igal aastal. Ka ülemöödunud, kohutavalt märjal aastal, kus seda hetke tabada oli äärmiselt raske, ma ikkagi nägin selle ära. See tunne on selline, mis aitab läbi raskuste elada järgmise rukki õitsemiseni

Mõnes mõttes nostalgia… Loomulikult, sest kui lööme kokku kulutused, mida ühe rukkitonni kasvatamine kasvatajalt nõuab, ja paneme sinna kõrvale hinna, mida praegu rukkikilo eest makstakse, siis minu talus on see fifty-fifty. Mõnel aastal miinuspoolele, mõnel aastal pisikesse plussi. Aga ainult pisikesse, kui me räägime ainuüksi tootmise otsekuludest.

 

Mina ei kao kuskile: igal juhul loodan, et hullemaks minna enam ei ole võimalik. Minu talu jääb ja mina jään. Ja niikaua, kui olen mina ja minu talu, kasvatatakse ka rukist – seda ma teile kõikidele praegu siin luban. Nii, et usk ja lootus. Aga mis rukki kasvatamisse endasse puutub, siis minu meelest see on lihtne: korralik seeme, korralik haritud muld, testing enne ära teha, laboratoorsed proovid, palju on vaja toitaineid ja need lisada.

 

Eesti rukki sordid on piisavalt head, et meie ebastabiilses kliimas läbi lüüa. Mul ei ole oma talu ajaloos rukkiga olnud ühtegi päris ebaõnnestunud aastat. On olnud paremaid aastaid, on olnud halvemaid, aga sinna 4 tonni ligi on saak ikka jäänud.

 

Nii, et saame, oskame – küsimus ainult: kellele? Kuhu ta panna? Ja küsimus sellest, et saada natukenegi tasuvat hinda raskest tööst, mida me teeme, sest ainult rukki õitsemise imetlemine ei ole põhjus ühelegi äriühingule, miks ühte asja teha.

 

 

Arnold Kimber, Eesti Leivaliidu president:

 

Eesti Leivaliit ja rukkileiva komisjon tervitavad Eesti Rukki Seltsi loomist. Ainult ühiselt tegutsedes saame päästa eesti rukki, rukkileiva, ja ma tuletaksin meelde, ka rukkilille, mis on meie rahvuslill ja mis kasvab rukki sees: kui rukist ei ole, siis ei ole ka lille. Ning tugevdada Eestimaa inimeste tervist – ohakapõllud peavad asenduma kuldsete rukkiväljadega.

 

Pagaritena oleme veendunud, et Eesti rukkileib võiks olla meie sõnum ja tegu kogu Euroopale. Me vajame poliitilisi otsuseid, et Eesti põllumees saaks osa Euroopa ühtsest põllumajanduspoliitikast, et rukist tasub kasvatada. Võib-olla kunagi jõuame siis ka nisukasvatuseni.

 

 

Arvo Purga, Eesti BiodĂĽnaamika Ăśhingust esitas kĂĽsimuse:

 

Millist leiba sööksime, mida sellelt ootaksime?
Meie vaistlikus toidueelistuses elab nĂĽĂĽdki tunnetus, et just koduleib on see, mis meid toidab.

Millele rajaneb see ürgne tunnetus? Siberi hüpersensitiiv Anastasia on sõnastanud selle nii:

 

“Iga teie poolt mahaistutatud seemneke sisaldab endas tohutu koguse kosmilist informatsiooni. Selle mahtu pole võimalik võrrelda mitte millegagi, mida on teinud inimene. Kasvavad viljad on mõeldud inimese elu kindlustamiseks. Need viljad võivad efektiivselt võidelda ja vastu seista igale inimorganismi haigusele, tugevamini kui maailma parimad inimkätega valmistatud ravimid, nii olemasolevad kui tulevased. Kuid selleks peab haigusest teadma ka seemneke, et oma küpsemisprotsessis küllastada vili hädavajalike ainete vahekorraga konkreetse inimese ravimiseks.”

Me ei ela ju selleks et süüa, me sööme selleks, et  elada. Seega sööksime leiba, milles oleks piisavalt  elujõudu.

 

 

Aino Kann, Tallinna Tehnikaülikooli Toiduainete Instituudist rääkis rukkileiva tähtsusest meie toidus.

 

Väga sisuka ettekande rukki sordiaretusest olid kokku pannud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadurid, Rukki Seltsi juhtkonda valitud Vahur Kukk ja Ilme Tupits. Mõlemad esinevad käesolevas raamatus omaette peatükkidega.

 

Huvitava statistika rukki kasvupindadest Eestis läbi aegade esitas Pikkar Joandi Veskiomanike Ühingust. Oma kogemusi maherukki kasvatamisest vahendas soomlane Seppo Lohtaja, kes peab Saaremaal ökotalu.

 

Kauakestvate mõttetalgute vaheaegadel kosutati end maitsva eesti leiva ja leivakõrvasega. Peale rüübati Tartu Õlletehase kesvamärjukest ja uudset meemõdu.

 

Eesti Rukki Seltsi asutajad 24. märtsil 2000

 

Rukkipäeva avab professor Olev Saveli

 

Rukki Seltsi juhid: Vahur Kukk (paremal) ja Leonhard Puksa

 

Rukki Seltsi asepresident Hans KĂĽĂĽts (esiplaanil)

 

Tartu maavanem Jaan Ă•unapuu

 

Põllumajandusministeeriumi teadur Ellen Pärn

 

Viljakasvataja Mati Nurm

 

Hando Runnel