en fi ru de
Esileht > Tegevused > Edu Eesti rukkile, kadu tuulekaerale

Edu Eesti rukkile, kadu tuulekaerale

 

Sellise deviisi all peeti 15. juunil 2001. a. Jõgeval teraviljafoorum, korraldajaiks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Rukki Selts ja Jõgeva Sordiaretuse Instituut. Viimase n.-ö. kodupargis arutati seekord rukkikasvatuse arendamise ja tuulekaera hävitamise probleeme.

 

Põllumajandusministeeriumi poolt välja antud infolehest “Hävitame tuulekaera” (2001. a., koostaja Sulev Uusna) loeme: “Tuulekaer on kõrreliste sugukonda kuuluv üheaastane metsiku kaera liik, mis on kujunenud tülikaks, teraviljakasvatusele palju kahju tekitanud ja raskesti tõrjutavaks põlluumbrohuks. Levib seemnetega (sõkalteristega), üks taim võib anda kuni 1000 seemet, seega on kiire paljunemisvõimega... Tuulekaer põllul tekitab teraviljadele suurt kahju. Oma tugeva juurekasvu tõttu ületab ta toitainete ja vee omastavuselt paljusid teisi kultuure, jättes viimased nälga. Kiire- ja kõrgekasvulisena jätab kultuurid alarindesse, varjates neid vaguse eest.”

 

Tuulekaera kui ohtliku umbrohu vastu seismisel soovitatakse kasutada integreeritud tõrjesüsteemi, kus suviteraviljad vahelduvad ristikurikka põldheina, rühvel- ja haljassöödakultuuride ning taliviljadega. Viimast osa, seega rukkikasvatust peetakse eriti oluliseks: “Koos taliviljaga sügisel tärganud tuulekaera kui üheaastase umbrohu tõusmed hävivad talvekülmaga. Veel kevadel tärkava tuulekaera aga lämmatab viimasest kiirema- ja kõrgemakasvuline ning tihe talivili, eriti rukis.”

 

Niisiis on rukis mitte üksnes leivavili, vaid ka põldude kaitsevili.

 

Kell üksteist oli põlispuude all pargipinkidel kaugelt üle saja inimese. Päikesepaiste ja linnulaul häälestasid meeldivale olemisele. Tervitussõnad lausus võõrustajatele teenekaim mees – akadeemik Hans Küüts, Eesti Rukki Seltsi aupresident, kes noore agronoomina alustas siin nelikümmend kolm aastat tagasi oma teadlasetööd. Viieteistaastase aretustöö tulemused lubasid tal 1973. aastal asuda instituudi (tol ajal sordiaretusjaama) direktoritoolile. See kestis veerand sajandit. Praegu tunneb ta heameelt oma õpilastest, noortest.

 

Ühes intervjuus on akadeemik meenutanud maailmakuulsa vene helmintoloogi Skrjabini mõtet: kui teadustööd teevad ainult vanad, siis on see tragöödia. Kui teaduses töötavad ainult noored, siis on see komöödia. Aga kui koos töötavad noored ja vanad, siis on see, mida vaja – see on sümfoonia.

 

Teraviljafoorumi kaunis pargis avab akadeemik Hans KĂĽĂĽts

 

Esineb Leonhard Puksa

 

Korraldajate atribuutika

 

Jõgeval on seda kindlalt järgitud. Nii tema otsene järeltulija direktoritoolil Mati Koppel kui teadusala asedirektor Vahur Kukk on noorema põlve mehed, kes arenesid siinsamas vanade meistritega koostööd tehes.

 

Kuigi Hans Küüts praktikuna on olnud eelkõige arvukate odrasortide looja (“Toomas”, “Miina”, “Esme”, “Liisa”, “Teele”, “Elo”, “Anni”, “Leelo”), on ta südamega olnud ka eesti rukki juures. Just temalt on pärit too kuulus veendumus, et võime ka täna kasvatada kõige paremat rukist sellessamas Euroopas. Egas’ teda huupi Rukki Seltsi aupresidendiks valitud.

 

Foorumi juhtimine usaldati asjaosalisi kõige laiemalt esindava organisatsiooni Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimehele Aavo Möldrile. Oma avakõnes tutvustas ta korraldajate taotlusi. Üritus peaks teadvustama muresid, millega Eesti põllumees-teraviljakasvataja on täna silmitsi, ning näitama võimalusi nendest ülesaamiseks. Tähtis on koostöö ning sellepärast on tarvis otsida liitlasi. Tänanegi üritus on samm sellel teel. Jõgeva teadlastel on Eesti põllumajanduse ajaloos hindamatud kogemused. Põllumajandus-Kaubanduskoda on suhteliselt noor organisatsioon, Rukki Selts päris nooruke, kuid meil on ühine nägemus, et hoida kodumaist viljakasvatust, eriti rukkikasvatust.

 

Seegi kord oli kohale tulnud põllumajandusminister Ivari Padar. Rõõmusõnumit tal edastada ei olnud, sest Euroopa Liidu läbirääkimistelt otsest tulemust, mis peataks odava impordi, eriti jahu osas, tänaseni pole. Nii et suur kummardus neile vapratele ja visadele, kes rukist ikka kasvatavad – lootus sureb teadagi viimasena.

 

Suurema osa oma esinemisest pühendas minister tuulekaera ohule. Kui 15 aastat tagasi ahistas see umbes 25% eesti teraviljapõldudest, siis praegu on tuulekaeraga umbrohtunud põldude osa tõusnud koguni 75%-ni. See on väga tõsine, lausa ärevusttekitav probleem. Minister ütles välja, et selle taimekasvatuse “suu- ja sõrataudi” võidukäigu põhjusi tuleb otsida põllumajandus- ja maareformist: maa omandiküsimustes on palju segast ning põllumajandusega on hakanud tegelema ka hulk n.-ö. hädapõllumehi, kes maaharimisest suurt ei tea, rääkimata õige agrotehnika rakendamisest või külvikordadest. Toetuste maksmisel tuleb igal juhul turgutada neid, kes peavad põllud tuulekaerast puhtad, see tähendab, et on vaja eelistada taliviljakasvatajaid.

 

Sisutihe ja mõtlemapanev oli seegi kord Ants Käärma esinemine. Mõned katked: ”Me räägime kitsamalt rukkist kui leivaviljast, ja loomulikult on see väga tähtis, sest oma leib on inimese väärikuse lahutamatu osa. Kerjus ei saa olla väärikas, sest ta tunneb end alandatuna, aga inimene, kellel on oma leib, on otsustes iseseisev, seega väärikas. Oleme läbi ajaloo lugu pidanud inimestest, kes on tegelnud meie oma hea toidu kindlustamisega. Krahv Bergi nimetame õigusega leivaisaks. Mihkel Pill, kes nägi palju vaeva nisu kasvatamisega Eestis, et saada leiva kõrvale ka saia ja peenemat leiba, väärib saiaisa nime. Julius Aamissepp on kartuliisa. Need on kõik väärikad ja austavad nimetused, mis näitab ühiskonna arusaamist ja lugupidamist meile kõigile väga olulisest.

 

Riigikogu maaelu komisjon on rukkikasvatuse allakäigu pärast tõsiselt mures. Tegime valitsusele vastava märgukirja, kus palusime mõista olukorra tõsidust ja omapoolseid meetmeid kasutusele võtta. Vastus oli üsna lühike, paarirealine: kiri on kätte saadud ja edastatud põllumajandusministeeriumile, kes asjaga tegeleb, ja nagu siingi kuulsite, minister on ka mures, aga vajalik rahaline toetus, kas või pisku – seda ei ole.

 

Nüüd tänase päeva teine pool – tuulekaer. See on uus sissetoodud õnnetus. Poolteist sajandit tagasi toodi hobumoonaga sisse tõlkjas ehk rakvere raibe ja see õnnetus õitseb meil siiamaani. Tõsi, ta ei ole valitsevaks muutunud. Hullem lugu on uue tulnuka – tuulekaeraga. Minu arusaamist mööda sai ta alguse nende maanteede äärest, kus veeresid sissetoodud teravilja koormad. Tuules lipendavate presentide alt, teinekord lausa avatud koormast, lendlesid umbrohuseemned viljakasse pinnasesse ja hakkasid vohama. Tänaseks, nagu teate, on olukord enam kui tõsine. Tegime valitsusele tungiva ettepaneku luua tuulekaera tõrjeks riiklik programm.”

 

Vahur Kuke esinemine köitis nagu tavaliselt mitte üksnes täpsete formuleeringute, vaid ka talle omase huumori tõttu.

 

“Alati, kui sõpradega kohtume, küsitakse: kuidas läheb? Sellele amerikanismile olen samas stiilis ka vastanud: ma ei taha teid kurvastada, aga mul läheb hästi. Arvan, et seda hoiakut võiks väikeste teradena laiendada ka rukki aretuse suhtes. Näete siin kotikest kirjaga “Elvi”. See on meie uuem sort, registreeriti mullu ka Soomes. Kõrval on aga pisike nutsuke, kus doktor Hugo Remmelga aastatepikkune vili, mille ellujuurutamise ta meile usaldas. Pärast läheme vaatama, kuidas see lühikesekõrreline, vähem lamandumisohtlik populatsioon välja näeb.”

 

Edasi tõi ta näiteid ja arve sordiaretajate koostööst teiste maade kolleegidega ning muidugi Eesti praktikutega. Murelikuks teeb see, et tänavu on sertifitseerimiseks esitatud rukkipõlde poole vähem kui mullu.

 

Eesti Rukki Seltsi asepresident, juba eelmistel rukkipäevadel oma konkreetsusega silma paistnud praktik Mati Nurm keskendus seekord maaomandile. Maa kui põllumehe põhitootmisvahend kipub minema kinnisvaraärimeeste kätte ning jääb käibest välja – see tähendab umbrohu vohamist, võsastumist. Ilmselt ootavad kasumiahned ärimehed soodsat hetke, mil maa hind kerkib Euroopa tasemele. Põllundus teatavasti on sõltuv ilmastikust. Ma võin teha kõik endast oleneva, et saada kvaliteetne saak, aga kui Kõigevägevam laseb paar nädalat enne koristust vihma sadada, kukub rukkiterade langemisarv sellisele tasemele, et toiduviljana teda müüa ei õnnestu. Nii et olgu talunik kui arusaaja ja aateline, aga olude sunnil peab ta rukki asemel kasvatama näiteks loomasöödaks sobivat otra.

 

Oma sõnumi edastasid seltsi teisedki asepresidendid Ants Promann ja Mart Porila. Esimene, Eesti suurima leivatootja “Leiburi” tegevjuht tuletas meelde kümne aasta tagust tegelikkust, kus riigihinnaga leib ja sai olid tõeline defitsiit. Nüüd on ehk teine äärmus – pagaritoodete valiku üleküllus. Kui vaadata statistikat, siis näeme, et leiva tarbimine on suuresti vähenenud. Ühelt poolt on see seletatav Eestimaa elanikkonna vähenemisega (sealhulgas võõrriigi sõjavägi, kes üsna ohtralt leiba pruukis), teisalt leiva kallinemisega (omal ajal söödeti ju odavat vormileiba maal loomadele). Praegu tarbib Eesti inimene keskmiselt 50 kilo leiba aastas. See on sama, mis Soomes. Kuid sakslane sööb endiselt 80 kilo ja kuna me oleme sajandeid olnud n.-ö. Saksa mõjusfääris, siis peaks olema loogiline, et ka meie inimene sööks rohkem leiba. “Leibur” ei ole olukorras jäänud passiivseks pealtvaatajaks – nii osalemises programmis “Rukkileib meie laual” kui vahetult oma tootmises. Meil on rukki- ja nisutoodete suhe tunduvalt erinev Eesti keskmisest (meil 63:37 rukki kasuks, üle Eesti 55:45). Järjest rohkem juurutame täistera- ja segutooteid. Kogu oma rukkijahu saame Eesti veskitest. Kust veskimehed jahvatamiseks teri toovad, ei oska me muidugi öelda. Rohkem ja kõvemini on vaja inimestele rääkida rukkileiva tervislikest omadustest, ning seda lapseeast peale.

 

Mart Porila tunnistas Eesti ajakirjanduse üldist tendentsi – vähest huvitatust kodumaiste tõsiste asjade ja tööinimeste vastu. Maaleht ja Maamajandus, mida kõneleja esindas, on Rukki Seltsi tegemisi küll kajastanud. Samuti Leivaliidu korraldatud leivanädalaid. Ka mitmed maakonnalehed (Sakala, Valgamaalane, Harju Elu) on pidanud vajalikuks rukki- ja leivateemadel kirjutada.

 

Eesti Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa andis ülevaate veidi enam kui aasta jooksul tehtust. Kuna märkimisväärsed materiaalsed vahendid puuduvad, siis on senine töö tuginenud peamiselt heale tahtele ja entusiasmile. Oluline on, et eelmise aasta suurüritused – Eesti Rukki Päev Tartus ja Rukki Suvepäev Sangastes – õnnestusid ning oleme saanud endale ustavaid liitlasi. Tänanegi üritus on kinnitus sellele. Just tihenev koostöö asjaomaste organisatsioonidega lubab loota, et ilusad kavatsused ei jää ainult paberile.

 

Lõunapausil nauditi Jõgeva naiste keedetud hernesuppi, mille kõrvale hammustati erinevat sorti rukkileiba. Soe suveilm meelitas kaljavaatide manu. Erilist huvi aga äratas Vahur Kuke initsiatiivil pruulitud rukkiõlu. See oli n.-ö. kodune toodang, Ameerikas aga olevat rukkiõlu üsna levinud jook. Äkki leidub Eestiski huvilisi – siis oleks leivaks sobimatul rukkil üks kasutusala juures.

 

Päeva teine pool keskendus tuulekaerast jagusaamise teede otsingutele. N.-ö. lõpusõnavõtjatest rõõmustas kokkutulnuid ehk kõige enam Eesti Viljasalve peadirektori Ago Sootsi sõnum: tänavu on sõlmitud eellepinguid ligi 14 000 tonni toidurukki ostmiseks, hinnaks 1600 krooni tonn. Kaheksa aasta jooksul on riigireservi 153 miljoni krooni eest ostetud 100 060 tonni rukist. Kõige madalam hind oli 1993. aastal – 1212 krooni, kõige kõrgem aga 1997. aastal – 1863 krooni. Kõneleja arvates võiks sügisel tõsta baasnormist kvaliteetsema (langemisarv üle 120 s ja mahukaal üle 720 g) rukki hinda. “Põllumajandusministeeriumi juhtkonnaga tuleb asi veel läbi rääkida, kuid ilmselt võiks hind olla 1700 krooni.”

 

Päris lõpuks siirduti instituudi katsepõlde kaema.