en fi ru de
Esileht > Tegevused > Aasta 2006

Aasta 2006

 

ÜHISEL NÕUL JA JÕUL

 

Aasta algul jĂ€tkus mĂ”ttevahetus PĂ”llumajandus-Kaubanduskojas. 18. jaanuari ĂŒmarlaual olid taas koos mitmed tegijad ja otsustajad PĂ”llumajandusministeeriumist, PĂ”llumajandus-Kaubanduskojast, Toiduaine-tööstuse Liidust, Leivaliidust, Kaupmeeste Liidust, Selverist ja Fazer Eestist, “Maalehest” ning Rukki Seltsist, kelle algatusel ots lahti tehtigi.


Korraldajad tegid ettepaneku keskenduda jÀrgmistele teemadele:


‱ Ülevaade senistest tegevustest.
‱ Kodumaisest rukkist valmistatud (vĂ”imaliku uue) leiva tootmine ja selle hinna kujundus. Kokkulepped leivatootjatega,kes selle enda kanda vĂ”taksid.
‱ Rukkileiva tutvustuskampaania ettevalmistamine turuarendus-toetuste taotlemiseks.


Positiivsena tĂ”steti esile Tartu Veski lubadust tĂ”sta rukki kokkuostuhinda interventsioonihinna tasemele. Samuti Rakvere Piiritusetehase tahet maksta vĂ”imalikult paremat hinda Eesti rukkikasvatajaile. Kohtumisel ETK keti ja Selveri ĂŒlemustega on saavutatud kokkulepe koostööks omamaisest viljast tehtud toodete mĂŒĂŒgiks. Leivaliit on vĂ€lja töötanud klassiïŹkatsiooni,kusrukkileibonainultsee,millesonvĂ€hemalt 90% rukkijahu.

 

Osalejad olid ĂŒksmeelsed, et rukkileiva söömine, selle söömise propageerimine on ÀÀrmiselt oluline, eriti laste ja koolinoorte seas. Ja rukkileib peaks olema tehtud Eestimaal kasvanud viljast. Paraku seda ei jĂ€tku ja nii tuleb leppida imporditud rukkiga.

 

Kuidas eristada ehtsat eesti rukkileiba?

 

PĂ”llumajandus-Kaubanduskoda annab igal aastal vĂ€lja PÀÀsukesemĂ€rke toodetele, mis on tehtud Eesti oma toorainest. SĂŒsteem on paikapidav. Probleem on rohkem teavitamises. TĂ”si, PĂ”llumajandusministeerium lasi teha programmi “Eesti Toit” raames mĂ€rkide tutvustamiseks suure hulga voldikuid. Ka toodetel on vastav embleem. Aga nende ĂŒlesleidmisega on tĂŒkk tegemist. Selles osas on ees suur töö kaubandusettevĂ”tetega. MĂ€ngus on ka kaupmeeste huvid saada odavamalt ja mĂŒĂŒa kasulikumalt. NĂ€iteks sai AS Kravond oma tootele “Eesti Rukki Viin de Luxe” pÀÀsukesemĂ€rgi, kuid suuremates kauplustes seda mĂŒĂŒgil ei ole.

 

Tuleks saavutada toimiv lepinguline ahel: kaupmehed-pagarid, pagarid-veskid, veskid-rukkikasvatajad.

 

Toetati mÔtet teha pÔhjalik ettevalmistus, et 2007 aasta kujuneks rukkileiva aastaks.
Olukorra mĂ€rgatavaks nihkeks – et omamaine toit, eelkĂ”ige leib, saaks meile kĂ”igile igapĂ€evaseks loomulikuks nĂ€htuseks – on vaja jĂ€tkata koostööd. Aga rukkikasvatuse pĂ”hjast vĂ€ljasaamine sĂ”ltub suuresti riigi tahtest ja valitsuse toetusest.

 

 

TERAVILJAFOORUM JA
RUKKIKONVERENTS PAIDES

 

Eesti PĂ”llumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Rukki Selts otsustasid ĂŒhendada jĂ”ud ning kutsusid asjahuvilised kokku Paide Kultuuri-keskusesse 11. aprillil. Teraviljafoorumil arutati teravilja tootmise efek-tiivsust, saagikust ja kvaliteeti ning kasutamisvĂ”imalusi. PĂ€rast lĂ”unat toimunud rukkikonverentsi peateema oli sĂ”nastatud nii: “Koostöö vĂ”imalused kodumaise rukki enamaks kasvatamiseks ja kasutamiseks.”


Ettekannete ja sĂ”navĂ”ttudega astus ĂŒles paarkĂŒmmend asjatundjat.


AvasĂ”nas konstateeris pĂ”llumajandusminister Ester Tuiksoo, et ĂŒld-kokkuvĂ”ttes oli 2005. aasta meie teraviljakasvatajaile edukas. Keskmine saagikus oli 2747 kilogrammi hektarilt, talinisul isegi 3642 kilogrammi. Teravilja kogutoodang moodustas 762 tuhat tonni. Eestis on ĂŒle 100 pĂ”llumehe, kes kasvatavad teravilja rohkem kui 100-l hektaril. Muret teeb aga talirukki kasvatamine. KĂ€esoleva aasta saagiks kĂŒlvati mullu vaid 7000 hektarit.


LĂ”petuseks sĂŒstis Rukki Seltsi kuuluv minister kuulajatesse siiski optimismi:


“Kuigi rukki kasvatus toiduteraviljana on viimastel aastatel vĂ€henenud, vĂ”ib öelda, et tarbijail (kaasa arvatud turistid) on nĂ”udlus meil kasvatatud rukkist kĂŒpsetatud rukkileiva jĂ€rele siiski olemas. Positiivne on Eesti Rukki Seltsi poolt tehtav promotsioon rukkileiva tarbimise suurendamisele.
Loodame, et Teraviljafoorumist 2006 osa vĂ”tvad spetsialistid ja asjast huvitatud leiavad lahendusi mĂ”istlikeks kokkulepeteks veskitega rukki tootmiseks, ostuks ja mĂŒĂŒgiks, et meie rukkileib söögilaualt ei kaoks.”


PĂ”llumajandus-Kaubanduskoja nĂ”ukogu esimees, teraviljatoimkonna juht Aavo Mölder analĂŒĂŒsis Eesti teraviljasektori olukorda kolmanda kĂŒlviperioodi alguses Euroopa Liidu majandusruumis. Üle pikkade aastate kĂŒĂŒndis teravilja kogutoodang sisetarbimise vajaduseni (750-770 tuhat tonni aastas).


Mölder rĂ”hutas jĂ€tkusuutlikkust, mille tagamiseks on vajalik efektiivsus. “Ühisturul ei ole olemas vĂ”imalust piiritleda vabariigisisest konkurentsi vĂ€liskonkurentsist. Sektorisisesed avalikud vastuolud reaalolukorda tunnetamata ei vii asja edasi. Olenevalt oma tingimustest on igal ĂŒksiktootjal vajalik teha valikud tootmise organiseerimisel, sealhulgas nn. tootmisvaldkondade valikul. Tootjate keskorganisatsioonide ĂŒlesandeks on olnud analĂŒĂŒsida oma liikmeskonna arvukust ja struktuuri ning nende varustatust vajalike pĂ”hivahenditega tootmise efektiivsuse tagamisel, et teha vĂ”imalikult Ă”igeid ettepanekuid Maaelu Arengukava tĂ€iendamiseks ja tootmise sĂ€ilitamiseks.”


Teraviljakasvatusest Euroopa Liidus ning riiklikest meetmetest andis ĂŒlevaate Jan-Roland Raukas PĂ”llumajandusministeeriumist. Euroopa Liidus tervikuna valitseb ĂŒletootmine, mis ei anna suurt lootust meie pĂ”llumehel pÀÀseda oma viljaga Euroopa turule. Mis puutub toetustesse, siis on kavas 2009. aastal siduda erinevad tootmispĂ”hised otsetoetused lahti ning liita need ĂŒhiseks otsemakseks.

Endel Jaggo PĂ”llumajandusuuringute Keskusest analĂŒĂŒsis pĂ”hjalikult teravilja kvaliteeti. Ta mĂ€rkis, et 2005. aastal kasvas hea kvaliteediga toidurukis. Keskmine mahukaal oli 745g-l, langemisarv 180s. Toidurukki kvaliteedinĂ”uetele vastas 75% proovidest.


Edasi veel mÔned mÔtted rukkiteemal.

JÔgeva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel:

“JĂ€rjest enam kasvatajaid on rukkist loobunud madalate kokkuostuhindade ja jĂ€rjestikulistel aastatel esinenud ebasoodsate koristustingimuste tĂ”ttu.
/- - -/
Talirukis on tuntud vĂ€henĂ”udliku kultuurina, mis kasvab hĂ€sti ka vĂ€heviljakatel muldadel. Vajab rahuldava saagi moodustamiseks minimaalset taimekaitset ja mÔÔdukat vĂ€etamist. PikakĂ”rrelise kultuurina surub edukalt maha mitmeid tĂŒlikaid umbrohte. Talirukis on olulisel kohal kĂŒlvikorras ning koristuskonveieri organiseerimisel. VĂ”rreldes tali- vĂ”i suvinisuga on rukki kasvatamisel kulutused oluliselt vĂ€iksemad.
/- - -/
Arvestades ĂŒldiseid madalaid teraviljahindu, vĂ”iks rukkikasvatuse madalad kulud ja odav omahind olla pĂ”llumeestele iidse leivavilja viljelemise tasakaalustamise olulisteks stiimuliteks.”

 

“Piiritusetööstus jĂ€tkab teraviljakasvatajate tööd,” sĂ”nastas oma esinemise Rakvere Piiritusetehase juhataja, Rukki Seltsi juhatuse liige Arno Kangur.


“Piiritusetööstus ei vaja teraviljast muud, et ta oleks kuiv (niiskus mitte ĂŒle 14%), puhas ja et ta sisaldaks tĂ€rklist. Nendele tingimustele vastab igasugune eesti teravili, mis pole sobinud toiduteravilja kokkuostvatele ïŹrmadele.
/- - -/
Kodumaine piiritusetööstus ei ole ainult viinatooraine valmistaja. Lisaks joogipiiritusele valmistatakse veel suurtes kogustes denatu-reeritud piiritust, mida kasutatakse nĂ€iteks aknapesuvedelike ja sĂŒĂŒtevedelike valmistamisel.
/- - -/
TĂ€iesti uueks suunaks piirituse tootmisel ja seega ka teravilja kasutamisel kujuneb bioetanooli tootmine.”


Esineja kritiseeris meie suuri alkoholitootjaid “Liviko” ja “Ofelia”, kes kasutavad tuntud Eesti viinamarkide (“Viru Valge”, “Saaremaa”, “Eesti Standard”) tootmisel sisseveetavat piiritust. Ta tĂ”i nĂ€ite LĂ€tist ja Leedust, kus valitsuse ja viinatootjate vahel on sĂ”lmitud kokkulepe, et traditsioonilisi riigi nime ja paikkondade nimesid kandvat viinasorte tohib valmistada ainult oma riigi teraviljast ja oma riigis valmistatud piiritusest.


Kangrule sekundeeris emotsionaalselt tuntud ettevĂ”tja Rein Kilk, nimetades “Liviko” taolist kĂ€itumist lausa sigaduseks. “Iga ettevĂ”tja tahab kasumit, aga see ei tohi tulla ĂŒkskĂ”ik mis vahendiga. Kauboi-kapitalismi ajad peaksid möödas olema.”


Oma ettekandes “Toit ja toitumiskĂ€itumine globaliseerumise olu-korras” andis Mai Maser Toitumisteaduse Seltsist ĂŒlevaate ohtudest, mis tĂ€nases avatud maailmas inimese tervist mĂ”jutavad. Eestis töötati vĂ€lja viimased toitumise ja toidusoovitused 2004. ja 2005. aastal. Selleks, et tervislikult toituda, peab toidusedel sisaldama mitmekĂŒlgset valikut.

 

“Uutes toidusoovitustes on leivale pööratud varasemast suuremat tĂ€helepanu. Rukkileib on eestlase pĂ”hiline igapĂ€evatoit. Selles on vajalikud makrotoitained (valgud, rasvad, sĂŒsivesikud ja vesi) ja mikro-toitained (mineraalained ja vitamiinid). Parim on rukki tĂ€istera- ja lihtjahust leib, mis sisaldab terakesta ja idude osasid ning milles on rohkesti B-rĂŒhma vitamiine, mineraal- ja kiudaineid.”


Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa rĂ”hutas rukki ja rukkileiva kui Eesti rahvussĂŒmbolite vÀÀrtustamise suuremat vaja-dust. Selts on pidevalt juhtinud tĂ€helepanu eesmĂ€rgile saavutada lĂ€hiajal meie leivatööstuse varustamine kodumaise rukkijahuga. Aga rukkikasutus vĂ”iks olla veelgi laiem. Seltsil on kujunenud hea koostöö mitmete asjaomaste institutsioonidega. EesmĂ€rk on saavutada Vabariigi Valitsuse arusaamine ja toetus omamaisele rukkikasvatusele.


“Viimasel ajal on kinnistumas koostöö kultuuriministeeriumi, Eesti Maaturismi, VabaĂ”hu- ja PĂ”llumajandusmuuseumi, Viljandi Kultuuri-akadeemia ja loomeliitudega, et vÀÀrtustada rukki ja rukkileivaga pĂ”imunud rahvuskultuuri ja kunsti. Oleme jĂ€tkuvalt seisukohal, et rukkileib on eestlaste rahvustoit number ĂŒks.


See annab meie tegevusele laiema mÔÔtme – on ju neljast rahvus-sĂŒmbolist kaks (rukis ja rukkilill) otseselt seotud meie leivaviljaga. Oleme tĂ”statanud kĂŒsimuse Sangaste kui maailmakuulsa rukkisordi sĂŒnnikoha seadmise meie rahvuslik-kultuuriliste traditsioonidega seotud paikade hulka.”
Foorum vĂ”ttis ĂŒksmeelselt vastu koostöömemorandumi eesti leivavilja heaks.

 


MEMORANDUM
EESTI LEIVAVILJA HEAKS

KĂ€esoleva mĂ€rgukirjaga kutsuvad Eesti Rukki Selts ja PĂ”llumajandus-Kaubanduskoda kodanikeĂŒhendusi ĂŒles avalikult ja tegusalt toetama rahvuslike traditsioonide alalhoidmist meie maaelus ning toitumises.


PĂ”llumajandussaadusi eksportinud Eestist on saanud neid saadusi ja toorainet importiv riik. See oluline muutus tabas valusalt ka meie pĂ”list leivavilja – rukist. Eesti teraviljapoliitika pole senini taganud rukkikasvatuse arengut ning Eesti leivavilja tulevik on otseselt ohus, rukki-kasvatus kriitilises madalseisus. Olukord, kus rukkikasvatus vĂ€lja sureb, ei tohi olla ĂŒksnes pĂ”llumehe mure. See on ohusignaal kogu eesti ĂŒhiskonnale.


Teraviljasaaduste, sealhulgas rukkitoodete, pĂ”hiline tarbija asub linnas. Linnadesse koondunud kodumaine teraviljatööstus on enamuses ĂŒle lĂ€inud vĂ€lismaisele oda-vamale toorainele. Selle tendentsi jĂ€tkumise ei ole Eestis mĂ”ne aja pĂ€rast enam eesti rukkijahust tehtud leiba.


Rukki Selts ja PÔllumajandus-Kaubanduskoda ning paljud teisedki institutsioonid kÀsitlevad rukist meie rahvuse viljana, tervisliku toitumise tÀhtsa ja Àraproovitud koostisosana, meile omase pÔhivÀÀrtusena. Rahvusliku maamajanduse jÀtkumine, traditsiooniline elu- ja toitu-mislaad on meile, eestlastele, igapÀevaselt tÀhtis ja meie vÔÔrandamatu Ôigus. See on osa eesti identiteedist.


Rukkikasvatuse madalaseisust vĂ€ljatoomiseks on kĂ€ivitatud mitmeid tegevusi (rukkiprogramm, Rukki Seltsi rukki-pĂ€evad, Eesti Leivaliidu leivanĂ€dalad, rukkiaasta 2005, jne), puudub aga tegus teraviljapoliitika. Samas eelistab meie rahvas ikka eestimaist. MĂŒĂŒgil olevad kvaliteettooteid, mis kannavad PĂ”llumajandus-Kaubanduskoja mĂ€rgistust “Tunnustatud Eesti maitse”, on valmistatud Eestis toodetud toorainest. Neid tooteid ostes tekitab tarbijaskond nĂ”ud-mise kodumaise toorme jĂ€rele, sealhulgas rukkile.


Tervislikele toitumisharjumustele ĂŒleminek Eestis pole mĂ”eldav rukkileivata. Rukkist tehtav must leib on meie tervise alustala. Olgu see iga pĂ€ev meie toidulaual nii maal kui linnas, lasteasutuses ja koolis, kaitsevĂ€es, igas toitlustusettevĂ”ttes. Tundkem uhkust, et meil on alles esivanemate imeline pĂ€rand – oma rukkileib.


Kutsume ĂŒles kodanikeĂŒhendusi ĂŒhinema meie memorandumiga, avaldama oma solidaarsust neile, kes seisavad rukki elujĂ”u eest nĂŒĂŒd ning edaspidi. See on vĂ”imalik, kui suudame kaasa tĂ”mmata kogu ĂŒhiskonna.


Rukis, meie rahvusvili, ootab ja vÀÀrib ĂŒldrahvalikku toetust.


11. aprillil 2006. a.
Eesti Rukki Selts
Eesti PÔllumajandus-Kaubanduskoda

 

 

SELTSI AASTAKOOSOLEK

 

Peeti sealsamas Paides pĂ€rast teraviljafoorumit. Eelnevalt olid kĂ”ik Seltsi liikmed saanud ĂŒksikasjaliku aruande.


Ehti mÔned muudatused-uuendused Seltsi juhtkonnas. Seltsi toimekas asepresident Ants Promann palus seoses suurenenud töökoormusega vabastada end sellest auvÀÀrsest ametist. Tema asemele valiti Riigikogu maaelukomisjoni esimees Arnold Kimber. Seoses doktoritöö kirjuta-misega palus Ilme Tupits vabastada end Seltsi juhatuse liikme kohustusest. Samalaadse palvega esines ka Viljandi abilinnapea ametis olev Rein Triisa. Eelnevalt nimetatute asemele valiti juhatusse Eesti PÔllumajandusmuuseumi teadur Ellen PÀrn ja Rakvere Piiritusetehase juhataja Arno Kangur.

 

EESTI RUKKI SELTSI 2005. A. TEGEVUSARUANNE

 

Eesti Rukki Seltsi volikogu ja juhatus tegutses 2005. aastal lÀhtudes Seltsi tegevusprogrammist aastateks 2004-2006.


Toimus kaks volikogu ja kolm juhatuse koosolekut. Seltsil oli aastavahetusel 126 ĂŒksikliiget ja 25 juriidilist liiget. Seltsi liikmete auvÀÀrsust nĂ€itab seegi, et 16 neist pĂ€lvis Vabariigi Presidendi riikliku teenetemĂ€rgi.


Möödunud aasta oli Eesti Rukki Seltsile eriline, kuna oli kuulutatud koos Eesti PÔllumajandus-Kaubanduskojaga Eesti Rukki Aastaks.


LĂ€htudes tegevusprogrammi töösuundadest pĂŒĂŒame analĂŒĂŒsida 2005. aasta tegevust.

 

I Rukki kasvatus ja aretus


Selles tegevusvaldkonnas oli lobitegevus suunatud, et Eesti varustaks oma rukkiga vĂ€hemalt oma rukkileiva tootmise. Paraku peame nentima, et 2005. aastal oli Eestis kĂŒpsetatud rukkileivas pool kodumaist ja pool vĂ€lismaist rukist. Kogu kĂŒlvipinnalt 8500 ha saadi 23 000 tonni rukist, millest pool kĂ”lbas oma kvaliteedilt toidurukkiks.


2005. aastal vĂ€henes ka rukkikasvatajate arv 898-lt 618-ni. Suuri rukkipindu s.o ĂŒle 100 ha oli ainult 14 kasvatajal. Rukki keskmine kokkuostu hind 2005. aastal oli 1577,6 krooni tonni eest. Rukkikasvatust laiendada on vĂ”imalik ainult tĂ€iendavate toetuste kaudu, sest turuhind seda ei soosi.


Omapoolselt on Selts koos Eesti PĂ”llumajandus-Kaubanduskojaga lĂ€bi viinud mitu ĂŒmarlaua arutelu- kasvatajate, jahvatajate, kĂŒpsetajate ja kaupmeeste esindajatega, et leida ĂŒhismomente kodumaise rukki enamaks kasutamiseks. Selts jĂ€tkab tegevust, et Eestimaa rukkileiva tootmiseks jĂ€tkuks Eestimaal kasvatatud rukist, mis tĂ€hendab rukki-kasvatajate ja rukki all oleva pinna suurenemist. Kriitiliselt tuleb mĂ€rkida, et Seltsi pole veel astunud kĂ”ik suuremad rukkikasvatajad.
JÔgeva Sordiaretuse Instituudis jÀtkub talirukki sordiaretus ja supereliitseemne tootmine.


II Eestimaine rukkileib kui rahvustoit – tootmine ja igapĂ€evane tarbimine


Selles töösuunas on aktiivsed tegutsejad meie liikmed leivatootjad AS Leibur, AS Pere Leib, AS Fazer, AS Vilma ja Hiiu Pagar. Nende rukkileiva toodang ĂŒletab poole Eestimaale toodetavast rukkileivast. Eestimaal toodeti möödunud aastal ĂŒle 160 nimetuse rukkileiba. Samas ei olnud tĂ€pset mÀÀratlust missugune peab olema rukkijahu osa leivas, et seda saaks kutsuda rukkileivaks. Eesti Leivaliit vĂ”ttis vastu seisukoha, et rukkileivas peab olema rukkijahu vĂ€hemalt 90%. Vaatamata heale kvaliteedile ja valikule meie kauplustes, samuti reklaamile, ei ole rukkileiva tarbimine suurenenud, vaid aasta aastalt vĂ€henenud. Meie elanikkonna toitumisharjumuste kujundamiseks ja kinnitamiseks koostati PĂ”llumajandusministeeriumis “Eesti Toidu” arengukava, kus on tĂ€htis osa ka rukkileival.

 

III Rukkileib meie laual on tervis


Tartu Terviseedenduse Seltsi ja Tervise Arengu Instituudiga 2004. aastal lĂ€bi viidud selle teemaline konverents andis hea aluse rukkileiva tervislike vÀÀrtuste esiletĂ”stmiseks ja teadvustamiseks koolides ning lasteasutustes. 2005. aastal Haigekassa ei toetanud enam Terviseedendamise projekte. Meie arvates on see viga. Ühistegevus rukkileiva tervislikkuse teadvustamiseks elanikele tuleb kĂ”igi osapooltega taastada ja edasi arendada. Siin on vĂ”imalik tegutseda koos Leivaliiduga kel on vĂ”imalik taotleda rukkileiva propageerimiseks turuarendustoetust. Loodame siin ĂŒhistegevust ka SĂŒdame-ja VĂ€hiliiduga.

 

IV Rukkile ja rukkitoodetele soodus majanduspoliitika ja toetus


Eesti rukkikasvatuse taandarengu pĂ”hjuseks on rukki madal turuhind. Meie lĂ€hiriikides Euroopa Liidus kasvatatakse rukist odavamalt ning nende teraviljatoetus hektari kohta on kĂ”rgem. Rukis on meie riigi omaalgse majanduspoliitika ohver. 2. juulil Sangastes toimunud Eesti rukkipĂ€eval lubas pĂ”llumajandusminister Ester Tuiksoo: “Oleme valmis Euroopa Komisjoniga lĂ€bi rÀÀkima eriprogrammide osas tĂ”hustamaks rukki kasvatamist ja tarbimist Eestimaal.”


Eesti Rukki Selts tahab igati aidata kaasa, et rukis meie rahvusvili ja teraviljade kuningas oleks iga suurema teraviljakasvataja pĂ”llukĂŒlvi korras ning teeniks ka tulu kasvatajale.

 

V Rukis ja rukkileib eestlaste kultuuris ning Seltsi osa selle vÀÀrtus-tamisel


2005. aasta oli kuulutatud Eesti Rukki Aastaks. Viidi lĂ€bi kolm tippĂŒritust: 8. aprillil MaaĂŒlikoolis konverents “Sangaste rukis 130”, 2 juulil Sangastes “Eesti Rukki juubelipidu” ning 14 augustil Eesti VabaĂ”humuuseumis “RukkimaarjapĂ€ev”. Kogu aasta tegemistes olid peamiseks “Sangaste” rukki ja tema aretaja Krahv Bergi kuulsusrikka ajaloo jÀÀdvustamine. Sangaste lossis avati “Sangaste” rukki tuba ning lossiesisele pĂŒstitati “rukkikrahv” Bergile ausammas. KĂ”igi nende tegemiste eestvedajaks oli Eesti Rukki Selts.


Selts esines koos PĂ”llumajandusmuuseumiga ka Eesti rukki kui kuulsa hansakauba vĂ€ljapanekutega HansapĂ€evadel Tartus. See informatsioon, et Eesti rukis oli kuulus hansakaup Euroopa turgudel 16-17 sajanditel oli uudis paljudele kĂŒlastajatele.


Seltsil on hea koostöö Eesti VabaĂ”humuuseumi ja Eesti PĂ”llu-majandusmuuseumiga eesti rukkiga seotud rahvakommete taaselus-tamisel ja vÀÀrtustamisel. On sĂŒndimas ĂŒhisprojekt eesti rukkile pĂŒhendatud kultuuriĂŒrituste regulaarseks lĂ€biviimiseks Sangastes.

 


SUVEPÄEV VÄÄTSAL

 

2. juunil said osaĂŒhingu VÀÀtsa Agro saalis taas kokku Eesti Rukki Seltsi eestvedajad – toimus Seltsi volikogu jĂ€rjekordne koosolek. Õieti oli tegu toimeka suvepĂ€evaga, mis algas juba eelmisel Ă”htul. VÔÔrustaja rollis oli Seltsi nĂ”ukoja esimees Endel Lieberg. Just tema suutis sĂ€ilitada siin hĂ€stitoimiva pĂ”llumajandustootmise.


Sissejuhatuseks saigi sĂ”na teenekas pĂ”llumajandusjuht. TĂ€nasest VÀÀtsa Agrost andis kohalolijaile ĂŒksikasjalise ĂŒlevaate juhatuse esimees Tiit Tuuleveski.


Nagu tavaks, ei tĂ”stetud esile niivĂ”rd tehtut, kui suunati pilk tulevikku. NĂ”ukoja liikmed pakkusid juba eelmisel Ă”htul toimunud ajurĂŒnnakul vĂ€lja terve rea huvitavaid mĂ”tteid.


PsĂŒhholoog TĂ”nu Ots arendas mĂ”tteid koolitoidust. NĂ€htavasti oleks vĂ”imalik jĂ”uda toitlustusettevĂ”tetega kokkuleppele pakutavas menĂŒĂŒs. Et seal oleksid tervislikumad omamaised toidud. NĂ€iteks traditsiooniline vĂ”ileib – ikka rukkileib vĂ”i ja lisandiga. Selts vĂ”iks siin initsiatiivi nĂ€idata, hea oleks meie sĂ”pruskonda tĂ€iendada koolijuhtide ja Ă”petajatega.


EttevĂ”tja JĂŒri Kraft imestas, et kĂ”ik viimase aja Eesti valitsused on asjast mööda vaadanud. Ega meie kuulsa ja tervisliku rukki probleemid ei ole ĂŒksnes pĂ”llumajandusministri lahendada. VĂ€ga halvasti kajastatakse meie tegemisi meedias.


Suursaadik Vaino VĂ€ljas meenutas, et kaugel Ladina-Ameerikas töötades tundis ta abikaasaga suurimat rÔÔmu eesti mustast leivast, mida kodumaalt tulnud kĂŒlalised kaasa tĂ”id. Eesti must leib on maitselt midagi Eestile ainuomast ja samas ĂŒlimalt tervislik. Seda tuleks positiivselt ja arukalt Ă€ra kasutada.


Professor Arno Kirt teavitas, et tal on olnud kokkusaamisi Sangaste inimestega, kes on teavitanud teda oma plaanidest avada Rukkirestoran.


Volikogu liikmed avaldasid tunnustust vÀÀtsalastele ning arendasid edasi nĂ”ukoja liikmete tĂ”statatud probleeme. Erilise tĂ€helepanuga kuulati tegevpĂ”llumeeste esindajat Aaspere Agro OÜ agronoomi Õie Reinbergi. Olgu öeldud, et tema ja Kaarli TÜ juhatuse esimees Madis Avi kuuluvad Rukki Seltsi volikogusse.

 

LĂ”petuseks vĂ”iks tsiteerida mĂ”nda lĂ”iku Arvo Sirendi 20. juuli “Maalehes” avaldatud kirjutisest:

“Eesti ajal jĂ”uti peale pikki vaidlusi veendumuseni, et leib olgu oma ja hea, vĂ”ru keeles “umma ja hĂ€Ă€â€. 1930. a juulis kehtestati riigivanema dekreediga teravilja kaitse seadus, et Ă€ra hoida dumpinghindadega sissevedu. See tĂ€hendas teravilja riigimonopoli. Rukist vĂ”is sisse vedada ainult riik, nisu tollimaks oli 30–40% sisseveohinnast.


Need abinĂ”ud kindlustasid selle, et paari aastaga hakkasid Eestimaa oma pĂ”llud kĂŒlluses toiduvilja andma. Leiva hind kauplustes ei tohtinud ĂŒletada talunikule makstavat rukki hinda.
/- - -/
Praegu on leiva hind 10 korda kÔrgem kui rukki hind.
/- - -/
NĂŒĂŒd lĂ€heb enamus leivahinnast mujale, meist kaugele kĂŒll kĂŒtteĂ”lide varumiseks, gaasitorude ja raudteede ehitamiseks, elektriliinide rajamiseks – kĂ”igile neile kasumi kindlustamiseks. Tohutu progress kĂŒll, ent igapĂ€evase leiva hind on vilja hinnaga vĂ”rreldes kĂŒmnekordistunud ja seda kĂ”hna kĂŒmnendikku, mis tuleb maksta Eesti talunikele, ei ole veel leitud ei tarbija taskust ega ka riigieelarvest

Nii on ka mujal. Ent mujal arvatakse, et ka vilja kasvataja peab oma kulud kinni maksma, oma pere toitma ning vÔib-olla kasumitki taotlema.
“Reekviemist” aga oli kosta peale hĂŒvastijĂ€tu ka uue lootuse noote: ehk olud muutuvad paremaks. Arusaamine ja hea tahe on selleks olemas. Peaasi, et see ei jÀÀks liiga hiljaks.”


TĂ€ispika dokumentaalïŹlmi“Reekviemrukkile?”(jah,kĂŒsimĂ€rgiga)vaatamine oli pĂ€evakorra ĂŒks osa. Autoriks maaelu hĂ€sti tundev ajakirjanik-ïŹlmimees Rein Hanson. Idee eesti rukkist ïŹlmtehasĂŒndisSeltsis paar aastat tagasi ja Ă”nnestus selleks ka Eesti Kultuurkapitalilt “seemneraha” saada.

 

Ants Tamme kirjutas “Videvikus”:

 

“PĂ”hilise mĂ”tteenergia rukkiseltsinglaste seekordsest koosolemisest vĂ”ttis Rein Hansoni rukkiïŹlmjasellearutamine.KuigimĂ”ned arvasid tolle tĂ”sise ja rukkikasvatuse hÀÀbumisest kantud muretiine ïŹlmiliigapikaks vĂ”i matusemeeleoluliseks, ei jĂ€tnud keegi tunnustamata R. Hansoni kui kogenud ajakirjaniku ja pĂ”hjaliku maaelutundja tööd selle tĂ”si-se ja kaaluka ïŹlmiloomisel.”
Rukki Seltsi patrioodina kordab autor tÔsiasja, et senised Eesti valitsuses pole nÀidanud tahtmist omamaist rukkikasvatamist toetada.
“Ja meiegi,” jĂ€tkab A. Tamme, “kes me poest (rukki)leiba ostame, peaksime vist enam huvi tundma, kas meie igapĂ€evane leib on tehtud Poolast, Saksamaalt vĂ”i LĂ€tist sisse veetud rukkiteradest. VĂ”iksime seda teha kas vĂ”i rukkikrahv Bergi mĂ€lestuse nimel.
Veel ĂŒks seik, seekord looduskaitse vallast. Et tĂ€isjĂ”us rukkioras on kogu aeg olnud meie metskitse pĂ”hiline talvine toidulaud, siis pole teps mitte imeks panna, et rukkiorase puududes pistab kits nĂŒĂŒd kinni vaata et kĂ”ik mĂ€nninoorendikud ja tekitab sellega metsakasvatajatele suurt kahju. Mis oleks veel loomulikum, kui et Keskkonnainvesteeringute Keskus toetaks oma rahaga veidikenegi ka rukki kasvatamist?”


VĂ€ga meeldiv oli, et rukkiïŹlmilejaeestirukkilepĂŒhendastervelehe-kĂŒlje ka “Eesti PĂ€evaleht”.


Siinkohal mÔned lÔigud Indrek Mustimetsa mahukast kirjapanekust:


“Kurb on mĂ”elda, tĂ”epoolest, et kunagi teeÀÀri palistanud ja uhkelt tuules lainetanud rukkipĂ”ldudest on saanud legend. Meie silme alt on kadunud tĂŒĂŒpilised Eesti mĂ€rgid, mille ĂŒle alles nĂŒĂŒd uhked tahaksime olla.
/- - -/
VĂ”ib ju lihtsalt ohata: mis siis sellest, et meie leib on tehtud vÔÔramaisest teraviljast? Leivatootja ĂŒtleb, et kui hakata leiba valmistama Eesti rukkist, siis tuleks pĂ€tsi hind vĂ€ga kĂ”rge ja keegi ei ostaks seda. Aga millele tugineb leivatootja arvamus ja veendumus, et eestlane ei ostaks? Usutavasti teame me kĂ”ik rÀÀkida lugusid, kuidas meie lĂ€hedased vĂ€liseestlased viivad siit pĂ€tside viisi musta leiba ĂŒle mere ja on nende leivakÀÀrude ĂŒle ĂŒliĂ”nnelikud
 See selleks. Kuni ikkagi ei teata, kas eestlane ostaks kallimat leiba, kui seda mĂŒĂŒdaks, seni ei saa ka turusituatsioone oletada.
/- - -/
Ühe vÀÀrt sammu koos vĂ€ga tĂ”siste kĂŒsimustega tĂ”statas ka Rein Hansoni tehtud ïŹlm–vĂ€hemalt minul kĂŒll tekitas selle vaatamine soovi sĂŒĂŒa kÀÀr oma Eesti viljast tehtud sooja leiba. Kui kĂ”ik eesti inimesed seda ïŹlminĂ€eksid, kĂŒll siis pöörataks ka rukkikasvatamisele ja tarbimisele suuremat tĂ€helepanu.”

 


RUKKIPÄEV 2006

 

See toimus 27. juunil samuti Paides, olles jĂ€tkuks teraviljafoorumile. Seekord keskenduti rukkikasvatusele: peateemaks “Rukkikasvatuse suurendamise vĂ”imalused.”


Kokkusaamise avasĂ”nad ĂŒtles PĂ”llumajandus-Kaubanduskoja nĂ”u-kogu esimees Aavo Mölder. Ta nentis, et Eesti teraviljakasvataja on Euroopa Liidu edukatega vĂ”rreldes ikka vĂ€eti. See avaldub selgelt saagi-kuses. Kui EL-is kĂŒĂŒnib rukkisaak hektarilt 5 tonnini, siis meil saadak-se vaid 2-2,5 tonni. Kuna vabaturumajanduses vaatavad jahvatajad, kust saab odavamalt, siis on pĂ€rsitud kasvatajale makstav hind. Hea mĂ€rk on see, et Poolast on impordivood vĂ€henemas.


Tuleb igati au anda meie rukkikasvatajate visadusele. Tartu Veski ja Rakvere Piiritusetehase lubadused konkreetsetele lepingutele, samuti PĂ”llumajandusministeeriumi toetusotsingud annavad aluse loota, et sel aastal kĂŒlvatakse rukist oluliselt rohkem. LĂ€bimurre on vĂ”imalik, kui me edaspidi tegutseme ĂŒhtse ketina: kasvatajad – jahvatajad – tootjad – mĂŒĂŒjad. Tahame koos Rukki Seltsiga olla siin innustajateks.


PÔllumajandusministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup illust-reeris oma esinemist rohkete diagrammidega.


Ministeeriumi rollist rÀÀkides vÔrdles seda kalamehele antava Ôngega. Olukorda Euroopa vabaturul mÔjutab rukki interventsiooni lÔpeta-mine Saksamaal. Selle tulemusena vÀheneb doteeritud hinnaga pakkumine, mis on meie kohalikule pÔllumehele muidugi hea sÔnum.


Kus saaks riik oma viljakasvatajat Euroliidu reglementeeritud tingimustes aidata?


EelkÔige uue maaelu programmi raames. Siin on vÔimalik seda teha investeeringute toetuste ja suundade toetuste kaudu.


“Sangaste” rukkisordi puhul tuleb kĂ”ne alla selle kui ohustatud sordi sĂ€ilitamise vajadus- mitte ainult teraviljana, vaid ka kultuuripĂ€randina. Talirukis kuulub ka keskkonnasĂ”bralike liikide hulka.


“Eesti toidu” programmi raames on samuti vĂ”imalik panustada eesti rukkileivale, mis kĂŒsitlustes kuulub meie rahvustoitude esiritta.


Veel on vĂ”imalus kasutada turuarendustoetusi – teha teavitustööd koos kaubanduskettidega.
Hea on tÔdeda, et jahvatajate ja pagarite kÔrvale on astumas ka piiri-tusetootjad.


Tuleb tunnustada koostööd, mis on tugevnemas paljus tĂ€nu Rukki Seltsi visadusele sordiaretajate ja rukkikasvatajate, jahvatajate ja leiva-kĂŒpsetajate, kaupmeeste ja tarbijate vahel.
Rakvere Piiritusetehase juhatuse esimees Arno Kangur:


Meie kaks tehast (Rakvere ja Moe) toodavad pĂ€evas 25 – 30 tuhat liitrit piiritust. Oluline on stabiilsus. Aastas kasutame 25 000 tonni teravilja, sellest pool on rukis. Meie eelistus on kodumaine teravili. Maksame rukki eest paremat hinda kui nisu eest. Piirituseks kĂ”lbab kĂ”ik, mis toiduviljast ĂŒle jÀÀb. MĂŒĂŒge otse, mitte Kesko vĂ”i Kemira kaudu.


Mulle ei mahu kuidagi pĂ€he, et nĂ€iteks ehtsaks eesti viinaks reklaamitavad “Viru Valge” ja “Standard” on tehtud vÔÔramaisest piiritusest. Nende tootjate levitatav arvamus, et meie piirituse kvaliteet ei ole stabiilne, on ehtne vale.


VÔiks mÔelda sellele, et viinapudelil oleks kohustuslik mÀrge: see on tehtud kas siis Virumaa, VÔrumaa vÔi ehk Saaremaa rukkist.


Tartu Veski kvaliteedijuht Marin MĂ€gi rĂ”hutas, et nende ïŹrmakuiEesti suurim jahuveski on alati aldis rukkijahvatusele. Aastal 2000 jahvatasid nad ainult rukist, nĂŒĂŒd on olukord muutunud ning rukkijahu kĂ”rval toodetakse ka nisujahu (isegi lausa 2/3).


EttevĂ”te on investeerinud uude rukkiveskisse 21 miljonit krooni. Ollakse valmis jahvatama aastas 22 – 25 tuhat tonni rukist.


JĂ”geva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel andis ĂŒlevaate rukki sordiaretusest. Eesti rukkisortidel on tera suurem ja parem talvekindlus – taluvad ka halbu talvi. Endiselt on sordilehel vana hea “Sangaste”. On mĂ”eldud seemnekasvatusele, et rahuldada kĂ”iki vajajaid parima kvaliteediga seemnega.


Tartu Veskile on soovitus sĂ”lmida kasvatajatega lepingud juba kevadel, et pĂ”llumees teaks kuhu ja palju rukist kĂŒlvata.


Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa kinnitas, et kuueaastane Selts on veendunud, et sel sĂŒgisel pöördub meie rukkikasvatus tĂ”usule. See usk tugineb rukki suurel potentsiaalil. Traditsiooniliste alade – leivakĂŒpsetamine ja piiritusetootmine – stabiilsuse suurendamiseks aitab kindlasti kaasa pikaajaliste ostulepingute sĂ”lmimine. ÜhekĂŒlgne maaviljelus – nisu, raps – nĂ”uavad tasakaalustatust, ja seda saab pakkuda “pĂ”llusanitar” talirukis. Rukis on tulevikukultuur energiatootmises.


Muidugi nĂ”uab see koostöö jĂ€tkamist kasvatamise-töötlemise-turustamise ketis. Eks meie tĂ€nanegi ĂŒritus on ĂŒks samm selles.


Ühegi viljaga ei ole seotud nii palju eestlase elulaadi ja kultuuritraditsioone kui rukkiga. Rukki Selts tahab ikka pĂŒhenduda sellele, et Eesti rahvusvili saaks talle kuuluva vÀÀrika koha.
PĂ€evale pandi punkt ĂŒleskutsega rukkikasvatajatele.

 

 

RUKKIPÄEVA KORRALDAJATE PÖÖRDUMINE EESTI TERAVILJAKASVATAJATE POOLE

 

Eesti iseseisvusaja teraviljapoliitika pole taganud rukki-kasvatuse arengut ning rukkikasvatus on kriitilised madal-seisus. Me kasvatame rukist vÀhem kui tarbime. Olukord peab muutuma. Seda nÔuab eesti tarbija suhtumine oma rukkileiba ja rukki toodetesse.


Meie, PĂ”llumajandusministeerium, PĂ”llumajandus-Kauban-duskoda, JĂ”geva Sordiaretuse Instituut, Eesti Rukki Selts ning Tartu Veski AS ja Rakvere Piiritusetehas AS – tĂ€nase rukkipĂ€eva koosoleku korraldajad, kutsume Teid, Eesti tera-viljakasvatajad, ĂŒles muutma suhtumist rukkikasvatusse ning kĂŒlvama kĂ€esoleval aastal vĂ€hemalt kaks korda enam rukist kui möödunud aastal.


Selline tegu annab aluse, et 2007. aastal suudame katta ĂŒle poole oma rukki vajadusest ning jĂ”uame lĂ€hiaastatel tĂ€ieliku isevarustamiseni. KĂ€esoleva rukkipĂ€eva korraldajad annavad selleks omapoolse panuse pikaajaliste ostulepingute sĂ”lmimise ja igakĂŒlgsete toetuste nĂ€ol.


EESTI PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM, EESTI PÕLLU-MAJANDUS-KAUBANDUSKODA, JÕGEVA SORDIARETU-SE INSTITUUT, EESTI RUKKI SELTS, TARTU VESKI AS, RAKVERE PIIRITUSETEHAS AS
27. juunil 2006.a. Paide Kultuurikeskuses

 


RUKKIMAARJAPÄEV ÜLENURMEL

 

Eesti Rukki Seltsi 2003. aastal algatatud rukkimaarjapĂ€eva tĂ€histamine jĂ€tkus seekord uues kohas – Ülenurmel. Seni oli peopaigaks olnud Rocca al Mare VabaĂ”humuuseum. Ümberpaiknemine toimus igati loogiliselt, sest siin asub Eesti PĂ”llumajandusmuuseum, kellega Rukki Seltsil mĂ”lemaid pooli huvitav koostöö. Muuseumi teadur Ellen PĂ€rn kuulub koguni Seltsi juhatusse.


KeskpĂ€evaks kogunes peopaika huvilisi mitmest paigast. Rukkiselts-laste ja maaelu edendajate kĂ”rval oli rÔÔm nĂ€ha ka pĂ€ris noori inimesi. AvakĂ”nes avaldas Seltsi president Vahur Kukk lootust, et sel aastal on eeldused n.ö. “mustast august” vĂ€lja tulla – rukist peaks kĂŒlvatama vĂ€hemalt poole vĂ”rra senisest rohkem. Ette rutates olgu öeldud, et see ennustus lĂ€ks ka tĂ€ide.


Muuseumi direktriss Merli Sild andis sisuka ĂŒlevaate rukki ajaloost ja sellega seotud traditsioonidest, mida muuseum pĂŒĂŒab igati hoida ja edasi arendada. Ülenurme ei ole ainult koht, kuhu on kogutud ajaloolise vÀÀrtusega esemed, vaid siin korraldatakse ka mitmesuguseid ĂŒritusi, sealhulgas ka rukki ja leivaga seonduvaid.


Just viimased olid sel pĂ€eval aukohal. Kui algsed jutud olid rÀÀgitud ja pöördumised kuulatud ning PĂ”ltsamaa rahvapillimĂ€ngijatele tunnustust avaldatud, siirduti praktiliste tegude juurde. KĂ”igepealt rukki-pĂ”llule. PĂ€rast vajalikke nĂ€punĂ€iteid said soovijad sirbi pihku, et ise proovida, kuidas vanasti rukkilĂ”ikus kĂ€is. SeejĂ€rel vihkude sidumine ning lĂ”puks hakkide tegemine. Vilunud muuseumispetside kĂ”rval proovisid oma oskusi nii Seltsi juht Leonhard Puksa kui ka Arvo Sirendi ja “Videviku” toimetaja Ants Tamme. Kusjuures viimane jÀÀdvustas hoolega ĂŒrituse hetki oma fotokaameraga. 24. augusti vĂ€ljaandes tutvustas Ants Tamme sel pĂ€eval asetleidnut ka oma lugejaskonnale:


“Eesti Rukki Selts ja Eesti PĂ”llumajandusmuuseum kutsusid huvilisi rukkimaarjapĂ€eval Tartu lĂ€histele Ülenurmele, et ĂŒheskoos avaldada austust eestlaste pĂ”lisele traditsioonilisele leivaviljale – rukkile. Muuseumi avaral territooriumil meenutati nĂŒĂŒdseks juba minevikuhĂ”lma lange-nud traditsioonilisi töid ja toiminguid, mis on olnud seotud rukkileiva jĂ”udmisega meie toidulauale. Rukki sĂ”pradel (kelle hulgas oli koolinoorigi) oli haruldane vĂ”imalus osaleda rukkilĂ”ikusel, rehepeksul, terade jahvatamisel kĂ€sikividega ja leiva kĂŒpsetamisel. Oli vĂ”imalus maitsta sooja rukkileiba ning sĂŒĂŒa mĂ”nusat tanguputru koos hapupiimaga.”

 

 

TunnustusmÀrgid Eesti toiduainetele

 

Teraviljafoorum ja rukkikonverents Paides

 

EestkĂ”nelejad – Andres Oopkaup, Aavo Mölder

 

RukkipÀeval Paides: 27. juuni

 

RukkipÀeval Paides: 27. juuni

 

VÀÀtsa maaelu Grand Old Man Endel Lieberg, Rukki Seltsi nÔukoja esimees

 

 

NÔukoja liige Vaino VÀljas

 

Rukkiseltslased VÀÀtsal

 

Rukkiseltslased VÀÀtsal

 

PÔllumajandusmuuseumis sÀilitatakse maa-ajalugu

 

RukkimaarjapÀeval austati vanu traditsioone

 

Rukkihakk on uhkelt pĂŒsti

 

NĂŒĂŒd teeb raske töö Ă€ra kombain

 

Seltsi volikogu 1. nov. PÔllumajandusministeeriumis

 

Ühispilt RukkirÀÀgu kultuuripreemia laureaatidega: vasakult Vahur Kukk, Leonhard Puksa, Vello Pilt, Ester Tuiksoo, Rein Hanson, Heldur JĂ”gioja